25. september 1996
Jaga lugu:

Soome eestlase suur telefoniäri

AS Univoice töötab välja, paneb kokku ja müüb Eestis telefonikeskusi. Soomes tegutseva Univoice OY ja Eestis asuva ASi Voicecom spetsialiteet on tasuliste telefonide ja nn telefonipanga riist- ja tarkvara ning automaatselt telefonikõnet arvutikettale salvestavate telefoniteenussüsteemide tootmine ja müük.

Olev Künnap on kõigi kolme firma juhatuste esimees ja suurim omanik.

Oma elektroonikaalast tegevust alustas Künnap 1970. aastatel küberneetikainstituudis. Tollal oli ta seotud töögrupiga, mis töötas välja inimkõnet jäljendavat kõnesünteesiaparaati.

Temaga ühel ajal instituudis töötanud, presidendiks pürginud Enn Tõugu kinnitab, et Künnapil oli siis palju ideid. «Mina tegutsesin seal tarkvara peal, Künnap oli rohkem elektroonikamees.»

1982. aastal abiellus Künnap Soome kodanikuga ning lahkus Eestist. Emigreerimist põhjendab ta suutmatusega kohaneda tollal Nõukogude Liidus valitsenud tingimustega.

Soome ja rootsi keelt oli ta õppinud juba Eestis. «Arvasin ekslikult, et rootsi keel on seal oluline. Tegelikult ei puutu Soomes elades rootsi keelega pea üldse kokku,» kinnitab ta.

Töökoha leidis Künnap Soomes kahe nädalaga. «Tegeldes Eestis kõnesünteesiga, oli mul idee, kuidas seda tooteks realiseerida. Hakkasin ühe firma juures tööle, mille omanik oli asjast huvitatud,» põhjendab Künnap kiiret töö leidmist.

Esimesena ehitas ta valmis rääkiva kaalu. «Oli selline iseteenindav puuviljakaal, mis ütles soome keeles kauba ja hinna,» kirjeldab Künnap oma kätetööd.

Tema sõnul sai soomekeelne kaal põhjanaabrite juures hoobilt hitiks. «Neid kaale ostetigi sadu. Lapsed lausa nõudsid emadelt, et lähme sinna poodi, kus kaal räägib,» on Künnapil põhjust uhke olla.

Esmane edu kestis umbes aasta, siis sai inimestel kaalust villand. Eriti kaupluste personalil, kes enam ei suutnud aparaati välja kannatada. Künnapi sõnul hakkasid müüjad kaale isegi saboteerima ja keerasid neil heli vaikseks.

«Edasi said moeasjaks rääkivad autod,» tutvustab Künnap oma järgmist projekti. Soomes müüdi Renault'sid, mis ütlesid prantsuse ja inglise keeles, et uks on lahti või bensiin hakkab otsa saama. Künnap sobitas autodesse omavalmistatud seadme, mis kõike seda soome keeles ütles.

Kolmas toode, mille Künnap ette võttis, on seal kasutusel juba üle kümne aasta. Nimelt on Soome siseveekogude veepinna mõõtmise automaatseadmed ühenduses telefoniliinidega. Nii liiguvad andmed veetaset valvavasse arvutivõrku. Künnap töötas välja seadme, kuhu helistades kuuleb veetaseme seisu.

1990. aasta sügisel asutas Künnap Tallinnas ASi Univoice. Soomes lõi ta samanimelise firma 1990. aasta algul. Mõlemad firmad töötasid koos välja automaatseid telefoniteenussüsteeme, mida kasutatakse tasuliste telefonide, telefonipankade jms töös. Künnapi kinnitusel elabki ta viimased paar aastat rezhiimil nädal Eestis, teine Soomes.

Univoice pakkus pankadele riist ja tarkvara, millega pandi tööle telefonipank. «Klient helistab ühel numbril, sisestab oma PIN-koodi ja arve numbri ning võib sooritada makseid, saada infot valuutakursside või panga kontorite kohta,» kirjeldab Künnap.

Eestis avas esimesena oma telefonipanga Tallinna Pank, mille infotehnoloogia divisjoni direktor Karel Kannel ütleb, et algul kavatses Tallinna Pank vajalikud seadmed ja tarkvara ise valmis teha. «Kuid siis leidsime otsingute tulemusena ASi Voicecom,» lisab ta. Tallinna Panga jaepanganduse direktori Raul Paruski kinnitusel plaanib pank koostöös Voicecomiga hakata arendama ka fakspangandust. Seni saab ekspressliinilt infot telefoni teel, tulevikus siis ka faksiga.

Teist Univoice telefonisüsteemi kasutavad raamatu- ja plaadiklubid. Klubi liikmed saavad igas kuus uusi raamatuid või plaate tuvustavad ajakirjad. «Kui klient on mõnest kaubast huvitatud, siis saab ta Univoice telefonisüsteemi sisestada oma kliendinumbri ja soovitava kauba koodi,» kirjeldab Künnap oma järjekordset toodet.

Lisaks Eestile ja Soomele kavatseb Künnap samu tooteid varsti ka Lätis müüma hakata. Samuti seadmeid tasuliste telefonide jaoks, milliseid ei ole lõunanaabrite juures veel ühtegi avatud. Eestis kolm aastat tagasi tööle hakanud esimesed nn 900-seeria telefonid töötavad enamasti just Künnapi firma seadmetel.

Künnapi firmade valmistatud seadmed on suhteliselt kallid, maksavad 40 000 kuni 400 000 krooni. «Kuid on ka kallimaid. Eritellimusena tehtud programmidel ja arvutilahendustel on tavaliselt kõrgem hind,» räägib Künnap.

1993. aastal jagunes Eesti Univoice tegevuse laienemise tõttu kaheks eri firmaks.

Juurdetekkinud ASi Voicecom tegevdirektor Heiki Silem kinnitab, et Künnap on ettevõtja tüüp, kellel on suur töövõime ja palju energiat. «Tal on pealehakkamist ja riskivalmidust,» põhjendab ta oma arvamust. «Kui mõni mees mõtleb, kas teha, siis Künnap hakkab kohe tegutsema,» lisab Silem.

Ta teab öelda, et Olev Künnap on suur reisimees, kellel kõik Eesti kolkadki läbi uuritud. Matkamisel tuleb Künnapile kindlasti kasuks keelteoskus. Ta võib suhelda inglise, prantsuse, saksa, soome, rootsi ja vene keeles.

Heiki Silem nimetab Künnapi ühe huvialana muusikat. Ta lisab, et kunagi tegi viimane ka Jaak Joala ja Olav Ehalaga bändi.

Jaak Joala meenutuste järgi oli see kuuekümnendate keskel, kui ta liitus Künnapiga. «Olev tuli muusikakooli oma bändi jaoks mehi otsima. Ehala oli esimene, kes läks, mina veidi hiljem,» kinnitab Joala.

Olav Ehala liigitab tollase Künnapi bändi, mis kandis nime Kristallid, stiili poolest rhythm'n'bluesi alla. «Jaak mängis alguses flööti ja hiljem bassi, Künnap laulis vahel ja oli samuti kidra peal, mina mängisin klahvpillidel,» sõnab ta.

Ehala sõnul oli Künnap bändi liider ja tegutses ka mänedzherina. «Esinesime Kallavere klubis, Tombi palees, mereklubis ja isegi Eesti Televisioonis. Olev kirjutas selle saate jaoks koguni ühe loo,» toob Ehala välja Künnapi uusi tahke.

Ehala ütleb, et Künnapil oli juba bändi tegemise ajal väga hea inglise keele oskus. «Ta kirjutas lääne laulutekste maha, mina ja Joala omakorda kirjutasime muusikat, st noote,» räägib ta tööjaotusest. Bändi proovi tehti Joala mälestuste kohaselt Olev Künnapi kodus.

Veel mäletab Ehala, et Künnap oli tegev ka biitklubis, mida vedasid tollaste tuntumate bändide juhid. «Pedas oli kunagi selle klubi koosolek, kus võeti vastu uusi liikmeid. Viimased näitasid seal ka oma pillimänguoskusi. Ülikooli juhtkond sattus meile aga peale ja ajas minema,» räägib Ehala selleaegsetest juhtumistest.

Talle meenub seegi, et lisaks Kristallidele mängis Künnap kitarri ka Raekoja platsi äärses restoranis Vana Toomas. «Küberneetikainseneri palk ei lasknud ju ära elada,» toob ta põhjenduseks.

Ehala ei tea oma sõnul senini, kuidas Künnap teda oma ansamblisse kutsuda oskas. «Võib-olla keegi soovitas,» arvab ta.

Olev Künnap ise kinnitab, et pilli ei mängi ta enam kaheksakümnendate algusest saadik. Isegi oma lõbuks mitte. Küll aga ostab ta tihti laserplaate, eelistades jazzi ja Kristallidega viljeldud rhythm'n'bluesi.

Tema firma telefonist kostab ooteliinil aga näiteks instrumentaalversioon Pink Floydi menuloost «The Wall».

Jaga lugu:
Hetkel kuum