21. oktoober 1996
Jaga lugu:

Tartu reoveepuhasti on lõpuks ellu ärganud

Tartu sajandi ehituseks nimetatud reoveepuhasti esimest ja kulukaimat osa, ligi kuue kilomeetri pikkust tunnelkollektorit, hakati ehitama 1981. aasta oktoobris.

«On Tartu linna õnn, et kompleksi ei jõutud varem käivitada,» lausub põllumajandusülikooli emeriitprofessor Aleksander Maastik. Samas peab ta häbiasjaks, et ülikoolilinnal pole puhastusseadmeid. Eesti veemajandusspetsialistide seas tunnustatud õppejõud on viimased kolm aastat konsulteerinud reoveepuhastite ehitamist.

ME Tartu Veevärk arendusdirektor Toomas Kapp jagab Maastiku mõtet reoveepuhasti ehituse venimisega kaasnenud positiivsete külgede kohta. «Veneaegse ebaefektiivse tehnika oleks pidanud kohe välja vahetama,» väidab Kapp.

Samas möönab ta, et reoveepuhastite infrastruktuurialane baas jõuti Tartus nõukogude ajal välja arendada.

ASi Eesti Projekt insener Ilmu Sukk, kes oli Tartu reoveepuhasti projekti omaaegne peainsener, toob ebaefektiivsuse näitena välja suure peapumbajaama ehituse. «Nii suurt pumbajaama pole enam vaja, sest Tartu ei arene ekstensiivselt ja reovee hulk on vähenenud,» lausub ta.

Nõukogude ajal oli tingimus, et kui tehnoloogia nägi ette kahte pumpa, tuli ilmtingimata ka kolmas pump varuks projekteerida. «Süsteem toimis,» meenutab Sukk muiates. «Tavaliselt oli üks pump alati remondis.»

Toomas Kapi sõnul ei oska Tartu Veevärk 21 meetri sügavuse ja 36 meetri suuruse läbimõõduga vajukaevule ehitatud pumbajaama hoonega midagi pihta hakata.

«Kontoriruumid võib sinna välja ehitada potentsiaalne rentija,» lisab Kapp.

«Peapumpla kontseptsiooni oleme koos Shveitsi projekteerimisfirmaga Gebrüder Hunziker AG ümber teinud,» selgitab Kapp. «Pumplasse paigaldame neli uppumiskindlat pumpa, millest enamik hakkab tööle vaid suure tulvavee ajal.»

Ta ei välista ka, et tänapäevase tehnoloogia jaoks mõttetu õhupuhurite hoone renditakse välja vanaautode klubi Unic Tartu osakonnale.

Reoveepuhastite kompleksis oli nõukogude ajal ette nähtud 270 töökohta. Praegu leiab seal tööd vaid kümmekond inimest.

Eelmisel nädalal lasti vesi sisse ühte kolmest 5000 kuupmeetrit mahutavast eelsetitist. Nädala alguses katsetatakse süsteemi vettpidavust.

Reoveepuhasti tehnoloogi, shveitslase Martin Zimmeri sõnul käivitub novembris reoveepuhasti esimene, mehaaniline etapp. Setititesse jõuab esialgu Ropka tööstusrajooni, Tammelinna ja Veeriku 8000--10 000 kantmeetrit reovett ööpäevas. See moodustab umbes veerandi kogu Tartu reovee hulgast.

Zimmer lisab, et pidevalt käib töö ka reoveepuhasti teise, bioloogilise osa väljaehitamise kallal, mis peab valmima järgmise aasta lõpus.

Kui pärast reovee mehaanilist puhastamist kahaneb vee reostatus ligi 35 protsenti, siis pärast bioloogilist puhastust koguni 96 protsenti.

«Tartu reoveepuhastist hakkab välja voolama täielikult rahvusvahelistele nõuetele vastav puhastatud vesi,» kinnitab Toomas Kapp.

Martin Zimmer tegi professor Aleksander Maastiku juhendamisel Tartu reovee bioloogilise puhastamise teemal oma inseneritöö, kus ta selgitas Rootsis elanud väliseestlase Rudolf Woode leiutatud ja konstrueeritud aeraatori sobitamist Tartu tingimustesse, samuti fosfori ja lämmastiku eraldamist reoveest. Tõenäoliselt saab Zimmerist edaspidi ka Tartu reoveepuhasti peatehnoloog.

Eesti iseseisvumise järel katkes Tartu reoveepuhastite objektil töö rahapuuduse tõttu mitmeks aastaks. Shveitsi valitsus pakkus aga 1994. aastal Eestile tagastamatu abina 6,7 miljoni Shveitsi frangi (ligi 64 mln krooni) eest reovee puhastusseadmeid. Shveitslaste peamine tingimus laenuandmisel oli, et Eesti peab garanteerima reoveepuhastuskompleksi -- tunnelkollektor, peapumbajaam ja reoveepuhastid -- lõpuni ehitamise.

«Minu põhiülesanne oli ühisprojekt shveitslastega käima lükata,» lausub kolm aastat tagasi põllumajandusülikooli mehhaniseerimise eriala lõpetanud Toomas Kapp. «Asi oli kokku kukkumas, sest riik ei suutnud garanteerida ehituseks raha. Kergendus tuli alles eelmise aasta augustis, kui valitsus võttis vastu finantseerimisotsuse,» lisab ta.

Kapp ütleb, et riik eraldas Tartu reoveepuhasti lõpuni ehitamiseks eelmisel aastal 15 miljonit krooni, tänavu 25 miljonit ja järgmisel aastal eraldab kuni 15 miljonit krooni. Tartu linna eelarvest saadi puhastusseadmete rajamiseks mullu kolm miljonit krooni ja tänavu kaks miljonit. Ehitusprojekt on saanud laenu ka Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupangast EBRD ning Põhjamaade keskkonna finantskorporatsioonilt NEFCO.

Veidi üle kolme miljoni krooni peab projekti toetuseks laekuma ka vee hinna tõusust Tartus.

Toomas Kapp hindab kogu puhastusseadmete kompleksi maksumuseks ligi pool miljardit krooni. Reoveepuhastid laiuvad ligi 18 hektaril.

Kõik reovee mehaaniliseks puhastamiseks vajalikud seadmed on Shveitsist kohale toimetatud, suurem osa neist on ka monteeritud ja osaliselt katsetatud, kinnitab Kapp.

Shveitsi tarnefirma Joseph Egli AG järelevaataja Renzo Momesso kohustus on kohapeal tagada, et seadmed normaalselt tööle hakkaksid.

Selleks, et täita shveitslaste teist tingimust ja puhastada järgmise aasta lõpuks kuni 80 protsenti Tartu reoveest, kuulutati eelmisel nädalal välja rahvusvaheline võistupakkumine tunnelkollektori ehituse jätkamiseks. 1995. aasta keskel jõudis Tuula endistest läbindajatest moodustatud AS Baltoks-T kaevamistöödega üle kümne meetri sügavusel Tartu maabussijaama lähedale välja.

Toomas Kapi sõnul seiskus kollektori rajamine kolmveerand aastaks, kuid tänu EBRD-lt saadud 45 miljoni krooni suurusele laenule saab kaevetöid jätkata.

«Tunnelkollektor peab tegema ligi 90kraadise pöörde Emajõe suunas,» räägib Kapp. «Kaldal asub pumbajaam, kuhu mööda jõe põhjas asuvat tüükrit jõuab Annelinna solk. Pärast tunnelkollektori selle lõigu valmimist saame ka Annelinna reovee suunata puhastitesse ja nii on shveitslaste tingimus täidetud.»

Praegu pensionil olev Ilmu Sukk, kes on jõudumööda aidanud tunnelkollektorit projekteerida, ei välista, et kollektori viimasel paari kilomeetri pikkusel lõigul kuni Tartu botaanikaaiani võetakse kasutusele uus tehnoloogia, mis võimaldab rajada tunduvalt väiksema läbimõõduga mikrotunneli. Olemasoleva tunneli läbimõõt on 2,33 meetrit.

Ilmu Sukk meenutab, et Eesti Projekt koostas Tartu kanalisatsiooni kohta tehnilis-majandusliku põhjenduse 1978. aastal. «Oli kaks varianti,» märgib Sukk. «Kas rajada Tartus kaheksa lokaalset pumbajaama või suunata reovesi mööda isevoolset tunnelkollektorit peapumbajaama. Viimane variant oli otstarbekam.»

Tartu Veevärgi direktori Voldemar Raidla kinnitusel on Tartule veel mõneks ajaks antud luba suunata puhastamata reovett rohkem kui 30 solgitoru kaudu otse Emajõkke. «Vastasel korral peaks Tartu linn jõkke paisatava heitvee koguse eest maksma aastas 20 miljonit krooni trahvi,» lisab ta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum