5. detsember 1996 kell 22:00

Oli kord koonderakond

Kulub paar aastat ning Eesti ülikoolide ajaloo- ja politoloogiatudengid kirjutavad referaate ja uurimusi kunagi poliitikamaastikul uitanud moodustise -- koonderakonna -- kohta. Näib ehk liiga karmi ennustusena. Võib-olla on praegu vara koondmeestele ajaloo prügimäge osutada? Siiski, peaminister Tiit Vähi on andnud parima, et end koos aatekaaslastega ühes menshevike, bolshevike, esseeride, mustasajaliste ja muude imelike olevustega nimetatud mäe suunas vurava auto konteineris mugavalt sisse seada.

Koonderakond, kes veel 1995. aasta märtsis võis tunda uhkust üsna kõrgete toetusprotsentide üle, on praeguseks jäänud toetajate hulgalt alla riigikokku pääsemiseks vajaliku künnise. Kolmeprotsendilise toetajaskonna üle võiks ehk uhkust tunda Eesti demokraatlik tööpartei. Mitte aga koonderakond.

Sellega koonderakonna mured veel ei lõpe. Tema juht on viimaste nädalate jooksul vangerdanud oma partei seisu, kus tollel puuduvad liitlased. Reformierakonna surus Vähi endast eemale, sõlmides lepingu keskerakonnaga. Nüüd on ta nisuteraks kahe kõva kivi vahel. Ühelt poolt hõõrub teda rahva poolt armastatud ninasarvik, teisalt riigikogus istuvad kolhoosivaimud, keda on ka maameesteks kutsutud.

Olematu on koonderakonna majanduspoliitika. Sotsialismiaegsete tööstusjuhtide huvide kaitse arenevas turumajanduses, milleks koonderakond omal ajal ellu kutsuti, on haledalt läbi kukkunud. Rahvusvaheline valuutafond kiidab Eestit, et see on suutnud hoida teiste Ida-Euroopa maadega võrreldes töösturite nõudmised suuremalt jaolt vaka all.

Õnnetuseks ei tea Vähi, millist turumajandust pooldada. Kas liberaalset või sotsiaalset? Või hoopis sellist, millisest auditoorium parasjagu kuulda tahab. Näib, et peaministri taga seisvad vanad tööstusjuhid näeksid hea meelega, kui riik liberaalsusele päitsed pähe paneks. Nende arvates kasvaks toetus koonderakonnale turupiirangute kehtestamisel märgatavalt.

Homme algaval koondera-konna kongressil on seega küllaga, mida arutada. Esmalt peab koondrahvas otsustama, kas Vähi on parim koonderakonna liider. Asendajaid leiaks talle koonderakonna kirevatest ridadest kindlasti. Ülo Nugis, Endel Lippmaa, Ülo Pärnits, Vahur Glaase, Jaak Tamm, Andrus Öövel ja Jaak Allik võivad olukorra saabudes astuda erakonna esimehe kandidaatide nimekirja.

Teoreetiliselt ei tähenda erakonna esimehe vahetus veel seda, et koonderakond peaks loobuma peaministri postist. Inglise praktika järgi saab peaministriks võimul oleva suurima partei juht. Koos parteijuhiga vahetuks sellise skeemi kohaselt sujuvalt ka peaminister ilma suuremate kataklüsmideta valitsuses.

Koonderakonna õnnetuseks on ta möödunudaastaste parlamendivalimiste eel laulatatud maarahva ühendusega. Vähi lahkumise korral koonderakonna eesotsast pole sugugi kindel, et maaerakonnad tema järglasel riiki juhtida lubavad. Arnold Rüütel, Andres Varik, Arvo Sirendi või Ando Leps võivad maameestele tunduda hulga veetlevamate peaministritena.

Tähtsam erakonna esimehe küsimusest on koondrahvale jõuda selgusele, kas koonderakonda on vaja veel millekski muuks kui selleks, et tema juhid saaksid võimul olla. Kui koonderakondlastel on vaimuvärskust, siis leiavad nad identiteedi ja programmi, mille järgi neid saab teistest parteidest eristada. Vastasel juhul jätkaku nad selgemaid sihte omavate jõudude ridades või mingu poliitikast pensionile.

Hetkel kuum