Raha tuleb suunata oma kaitsetööstusesse Vastukaja 13. veebruari Äripäevas ilmunud artiklile «Aastalõpu poolsalajane ja julm määrus».
Majandusdoktor Uno Mikkov on oma artiklis «Aastalõpu poolsalajane ja julm määrus» alapealkirja all «Vähem raha relvastuse soetamiseks» tõstnud küsimuse, kas on vaja kulutada hiigelsummasid relvastuse soetamiseks. Sellega on mulle ette antud kauaoodatud võimalus polemiseerida kaitsekulutuste teemal.
Artiklis sisaldub väide, et «nende summade suunamine relvaärisse tähendab tuhandete kaasmaalaste surma alatoitluse tagajärjel».
Nüüd tuleks, et vältida asjatuid süüdistusi ja võib-olla isegi solvumisi, selgitada, milline sisu omistatakse mõistele relvaäri. Kui selle all mõeldakse vananenud relvasüsteemide sisseostmist, siis selle taunimisega olen ma nõus. Kuid kui selle all tuleb mõista ka Eesti oma jõududega loodavat relvastust, siis panen ma ette, et mõtleme õige pisut veel, enne kui kõva häälega nõudma hakkame.
Ma ei pea õiglaseks halvustada Mikkovi sõnavõttu, mis täiesti ilmselt toetub puudulikule informeeritusele. On ju info just see, mis tänapäeval maksab.
Mina paraku tean, et kaitseministeeriumi huvi on suuresti just kodumaise teaduse ja tehnika vastu, olles valmis maksma kodumaiste tulemuste eest isegi mõnevõrra kõrgemat hinda kui sama asja valmiskujul ostmise eest kellelt iganes.
Eestis toodetuna jääb kulutatud raha esiteks ringlema Eesti majandusse, andes elatist nii kõnealuse toodangu vahetutele loojatele kui ka õpetajatele, lasteaednikele ja põllumeestele.
Teiseks areneb Eesti oma inimeste oskusteave, haridus.
Kolmandaks koolitatakse välja oma teenindav personal loodud tehnika hooldamiseks. Kaob vajadus neid kalli raha eest näiteks USAst Eestisse remonti tegema vedada.
Ja neljandaks, väljatöötluselt võetavad maksud laekuvad riigieelarvesse, muu hulgas ka sotsiaalmakseteks.
Just kaitsetööstusse suunatud raha on juba ammu enne meid kasutatud majanduse kui terviku turgutamiseks, st selleks, et kiiremini hakata tootma lisaväärtust, millest toita-katta õnnetuid pensionäre ja vaeseid paljulapselisi peresid.
On saanud kaunis laialdaselt teatavaks, et mõned teaduse valdkonnad Eestis on pälvinud tähelepanu isegi USA vastavates teadusringkondades. Nende hulka kuulub ka laseriehitus, mille alused rajas akadeemik Karl Rebane, tuues Eestisse mõned NSV Liidu kõrgkoolides hariduse omandanud noored mehed.
Rea aastate vältel töötasid nad liidu kaitseministeeriumi tellimuste täitmisel, samal ajal õpetades välja Eesti oma kaadrit.
Eesti majanduses on tootmise osakaal muutunud väiksema kasumimäära ja välismaiste tootjate vas-tuseisu tõttu liialt väikeseks.
Kui likvideeriti NSV Liidu suurtööstus Eestis, siis visati koos pesuveega välja ka laps -- Eesti oma vajadusi rahuldav tööstus.