Personalijuhi pea valutab

Firmade personalijuhid hoia-vad kahe käega pead kinni ning pöörlevad majandusedu kirudes kui oravad rattas. Ülemus nõuab aina uusi spetsialiste, kuulutusele saabub vastuseks sadu CVsid, aga lähemal vaatamisel selgub, et võtta pole suurt kedagi. Taas kuulutus lehte ja algab uus ring...

Tippspetsialistide ja oskustööliste puudusest võib saada Eesti majanduse suurim komistuskivi. Selle eest hoiatavad nii analüütikud, välisinvestorid kui omamaised ettevõtjad. Toimetuse arvates vajab Eesti tööjõuturg vaba konkurentsi tekkele suunatud muudatusi, muidu on meie majanduse areng pärsitud.

Kvalifitseeritud tööjõu nappust hindavad eksperdid enim kasvanud majandusraskuseks. ASi Wermo peadirektori Richard Mutso sõnul on mööblitehase suurim kitsaskoht oskustööliste vähesus ning tuleb hakata valima, millist toodangut valmistada. Jänkide elektroonikakontsern AMP oleks oma Eesti tütarfirma teinud suurema, kui oleks vaid jätkunud tööjõudu. Selliseid ohumärke on palju ja peab olema päris pime, et neid mitte mõista.

Personaliotsingu raskuspunkt on viie viimase aastaga oluliselt nihkunud. Kui toona otsiti äri alustamiseks tippjuhte ja müügimehi, siis nüüd tahavad tippjuhid enda kõrvale saada tugevat team'i -- spetsialiste ja oskustöölisi.

Uue töötaja leidmiseks astutakse tavaliselt kaks rööbitist sammu: proovitakse mõni tugev tegija konkurentidelt ära meelitada ja pannakse ajalehte kuulutus. Tööpakkumiste plahvatuslik kasv ei ole jäänud kellelegi märkamata. Otsitakse masinaehituskonstruktorit, projektiinseneri, turundusanalüütikut, arvutispetsialisti, alumiiniumkonstruktsioonide konstruktor-eelarvestajat jpt.

Töökuulutustele sekundeerivad uudised spetsialistide üles- ja tagasiostmisest. Viimane näitab eriti ilmekalt, kui põuane ilm meie tööjõuturul valitseb.

Nüüd on küsimus selles, kas me jäämegi omas mahlas hapnema, lootes venivate haridus- ja kutseharidusreformide taga heiastuvale eduühiskonnale, kus iga Eesti mees ja naine on oma treipingi taga ja muudkui annab minna, või peaksime midagi ette võtma juba praegu.

Tööjõud on kaup ning sellel-gi turul kehtivad terminid import ja eksport. Õigemini -- peaksid kehtima. «Peaksid» seepärast, et Eestis ei olda seda veel mõistetud ning püütakse läbi ajada peaasjalikult oma jõududega. Tõsi, eri gruppidel on selleks erinevad põhjused.

Äärmusliku vormi on võtnud tööjõu vaba konkurentsi vastasus nende ametnike kujul, kes saavad omamoodi rahulduse, nautides töölubade taotlemise kadalipus visklevate välismaalaste vintsutusi.

Ent tööturu olemust ja sellest kasu saamise võimalust ei ole tabanud ka enamik firmajuhte. Praegu kas kurdetakse vastastikku oskustööliste puudust või üritatakse üksteiselt kohalikke spetsialiste üle trumbata. Niiviisi vaid soodustatakse motivatsiooni hääbumist, sest Eestis lae saavutanutel ei pruugi muud teha, kui lasta endale lihtsalt üha paremaid jahimaid lahti rullida.

Selle asemel võiks hoopis näiteks Rootsist korraliku spetsialisti palgata, kes oma teadmiste ja kogemustega nii firmale kasu tooks kui sunniks ka omamaistele loorberitele puhkama jäänud tegelase jalad kõhu alt välja tõmbama. Kui Võrus ei ole oskustöölisi võtta, siis tasuks ehk Wermol terve brigaad soomlastest mööblimeistreid palgata, kes oma töövõtetega innustaks ehk võrokesigi oskuslikumalt käsi liigutama.

Mida kauem me oma tööjõuturgu raudse eesriidega varjame, seda halvem. Võime küll Munamäel kõva kisa teha ja endale kõvasti rusikatega vastu rinda taguda, kuid Alpides tippu jõudmiseks ei ole sellest kõigest midagi kasu.