Elust ja turvatundest Tiskre elamurajoonis

Äripäeva 25. märtsi lisas ilmus artikkel «Uue maja ostjal on lai valik». Tiskre elurajooni kirjeldades on Äripäevas plusspoolel turvalisus. Vaatamata sellele, et territoorium on piiratud aiaga ja seda valvab turvafirma, teab ajalugu juhuseid, kus «ülihästi» valvatud territooriumilt kipuvad segastel asjaoludel kaduma asjad.

Möödunud jaanipäeva eelõhtul haihtusid Kotlepi tänava maja juurest kaks jalgratast. Vaatamata sellele, et valveteenuse eest küsitakse küllalt suurt tasu, ei taha rataste kadumise eest vastutada keegi. Äripäevas ära toodud ühe maja valve hind 700 krooni kuus tundub päris huvitav, kui see nii oleks. Tegelikult seisab arvel 1017 krooni + käibemaks kuus. Kokku kõigest 45% kallim. Millest küll selline vahe kirjapandu ja reaalsuse vahel?

Tervitamist väärib ajakirjanik Liivi Kedelaugu tähelepanelikkus ja julgus trükimusta vahendusel rahvani viia, et Tiskre hoonete madal ehituskvaliteet ei ole päris vastavuses kõrge hinnaga. Lisaks kõveratele ustele ja seintele ning pragunevatele seintele mäletame lähiajaloost ühe hansapankuri ehitusjärgus maja süttimist elektrilühisest.

Ajakirjanik on üles näidanud harukordset julgust, sest neid, kes oleks teema miinuspoolt varem käsitlenud, pole just palju. Enamus meediast teatab, kui ilus ja turvaline on elu Tiskres.

Kodumajagrupi juhtidel on omapärane rõhuasetus igasuguste uuenduste suhtes. Mõeldakse välja teenus, tehakse ära ja elaniku postkasti kõlksatab järjekordne arve. Kui teenust mitte tellinud majaomanik julgeb kahelda arve tasumise vajalikkuses, ollakse solvunud.

Loodetavasti käivitab mõni ajakirjandusväljaanne ükskord diskussiooni meie elamute kvaliteedi ja hinna suhte üle. Tiskresse maja ostmisest huvitatud inimestel tuleks enne tehingu sooritamist kindlalt veenduda, mida nad ostavad. Lubatud paradiisiaia asemel võib hoopis kostuda saatanlikku kabjakolinat.