9 september 1999

Vee all kumab pühapäev

Kui advokaadibüroo Alas & Raudsik vandeadvokaadil Aivar Raudsikul maises keskkonnas tekkinud stressist villand saab, sukeldub ta vee alla lõõgastuma.

«Veealuses maailmas on maapealsed mured kui peoga pühitud,» räägib Aivar Raudsik. «Inimühiskonnas toimuv jama on seal täiesti välistatud, see ununeb automaatselt.» Samuti on sukeldumine sportlikke ja tervislikke eluviise oluliseks pidava advokaadi jaoks üks osa elufilosoofiast.

Kaks aastat tagasi juhuslikult sukeldumise juurde sattunud Raudsik ei osanud esimesel korral arvatagi, et sellest eksootilisest spordialast saab köitev hobi. «Kord tuli sõpradega muu seas juttu, et kusagil korraldab keegi sukeldumiskursusi. Mõtlesime huvi pärast vaatama minna,» räägib Raudsik esimesest kokkupuutest sukeldumisteemaga.

Hiljem selgus, et see keegi oli allveeorienteeruja ning ühtlasi suur sukeldumisfänn Tiit Krutob, kes nakatas sukeldumispisikuga vandeadvokaat Raudsikut ja tema kolleege Andres Alast ja Marti Häält.

«Kõigepealt tuleb läbida teooriakursus, sooritada testid ja alles siis pääseb praktika juurde,» räägib Kalevi basseinis oma esimese sukeldumise teinud Raudsik koolitee algusest. Veealuseks suhtlemiseks tuleb selgeks saada elementaarne märkide keel, kuna vees ei saa ju rääkida. Basseinis tehakse läbi kõik hädaolukorrad.

«Teooria pole sugugi kuiv ja igav, nagu üldiselt arvatakse, pigem vastupidi,» julgustab Raudsik kõiki sukeldumist õppima. Ise hakkas ta «koolis» käima talvel ja esimest korda läks meres vee alla 1997. aasta suvel Käsmus.

«Oli suhteliselt külm ja märg ning nähtavus väike,» meenutab Raudsik oma esimest kogemust märjas ülikonnas ning neljakraadises vees.

Nüüdseks on vandeadvokaat käinud elamusi korjamas mitmes välisriigis ning sügavuse rekord on 37,5 meetrit. Selleks annab talle õiguse maailma suurima hobisukeldujate koolitussüsteemi PADI programmi litsents. Aivar Raudsik ja Andres Alas on läbinud nii esimese (open water diver) kui teise (advanced open water diver) taseme. Esimene tase lubab laskuda kuni 18 meetri sügavusele, teise taseme läbinu omandab juba süvasukeldumise oskuse ning saab hakkama allveeorienteerumisega.

Eestist välja sattudes on Raudsiku esimene huvi üles otsida mõni PADI punkt, kus saab sukeldumisülikonna selga ja lestad jalga tõmmata ning maapealse maailma veealuse vastu vahetada. Koos kolleegide Andres Alasi ja Marti Hääle ning instruktor Tiit Krutobiga sukeldutakse raja taga põhiliselt Vahemeres asuvates PADI punktides. Tundmatus kohas mehed vette ei hüppa. Raudsik on vee all käinud Küprose, Kreeka, Hispaania piirides, Kreeta ja Kanaari saarte läheduses, Andres Alas ka Kuuba vetes. Eestis on tuttavad kohad Lohusalu, Käsmu ja Vergi, kus käiakse end suviti vette kastmas.

Veealune maailm pakub Raudsikule kirkaid elamusi. Seal võib osa saada nii taevastest kui maistest rõõmudest, nautida kaaluta olekut nagu kuu peal või tähistada jõule 25 meetri sügavuses ehitud jõulupuu all -- Raudsik viibis Kanaari saarte läheduses rootsi sukeldujate korraldatud jõuluhappeningil. Sealsamas tiirutas vabalt ringi ka suurim kaheksajalg, keda mees seni näinud.

Kõige fantastilisemaks kogemuseks peab mees veealust kaaluta olekut. »See on sõna otseses mõttes ebamaiselt taevalik tunne. Kui ujuvus käes, keera ennast, kuidas tahad. Pea ja jalad üles või alla, ükskõik millise ilmakaare suunas,» kirjeldab ta. Nii uuritakse tema sõnul ka merepõhjas leiduvaid kaljukoopaid. Raudsik ise on neis uidanud Küprosel. »Kui õnn naeratab, võib seal näha «veemullikardinaid». See on viie kuni seitsme meetri laiune veemullidest sein, mille moodustab lugematu arv ülespoole kihutavaid veemulle. Visuaalselt on see väga huvitav vaatepilt. Mikrokujul võib seda maa peal näha veepudeli avamisel, merepõhjas kaljukoopas avanev vaade on aga loomulikult meeletult võimsam,» räägib vandeadvokaat.

Kõige suuremaid üllatusi pakub Aivar Raudsikule tema suur lemmik nightdiving ehk öösukeldumine. »Millegipärast arvatakse, et siis on vee all pime ja igav. Tegelikult on aga meresügavus lampide valgel uskumatult värvikirev ja mitmekesine. Veetaimestik ja kalad on ootamatult kirjud. Täiskuu kumab merepõhja veel 20 meetri sügavuselgi,» annab ta värvikalt edasi teda lummanud tundeid.

Öösukeldumise ajal on Aivar Raudsik kohtunud kahel korral mureeniga, ohtliku mereelukaga, keda peetakse isegi haist kardetavamaks. Seanäoga ja mustjat värvi meetripikkust madu meenutavat olendit torkida ei maksa, sest muidu võib kergesti mõnest ihuliikme tükist ilma jääda. Elamuse saamiseks piisab vaatamisest,» räägib mureeni ühe meetri kauguselt kiiganud advokaat.

Sukeldumine on juba iseenesest seiklus, adrenaliini tõstab veelgi põhjaläinud laevadele laskumine. Eestis on see võimalus mõnevõrra piiratud. Aivar Raudsikul ja Andres Alasil on see õnnestunud Küprosel, kui nad viibisid 37,5 meetri sügavusel kaubalaev Zenobia pardal. Kui 200 meetri pikkune alus läks oma esimesel sõidul 1980. aastal põhja ohvriteta, siis praeguseks on seal Raudsiku sõnul hukkunud juba 17 sukeldujat.

Iseendale Raudsik sukeldumises ohtu ei näe. PADI programmi kohaselt ei minda sukelduma kunagi üksinda, alati peab olema paar, kes teineteist jälgib ja vajadusel aitab.

Isa sukeldumishuvi ei ole külmaks jätnud ka tütreid. Mõlemad tegelevad tõsiselt ujumisega ja kibelevad isa järel vetesügavustesse. Vanem tütar Marilin on sukeldumist juba proovinud, nooremat Liiviat takistab vanus. »Esialgu jäävad tüdrukud siiski vee peale ja piiluvad, mis mina seal all teen,» naerab Raudsik. Abikaasa Marika jälgib kõike kaldalt, tema end märjaks tegema ei kipu.

Isiklikku varustust ei ole Aivar Raudsik pidanud endale vajalikuks muretseda. »See on piisavalt kallis ning minu sukeldumissageduse juures on kasulikum varustust rentida,» selgitab ta. Varustus kaalub ca 50 kilo ja seda igal pool kaasas kanda on tülikas.

Kas Aivar Raudsik oli hea õpilane?

Aivari sattumine sukeldumise juurde oli tabamus otse kümnesse -- sukeldumine on just tema ala. Aivari natuur ja olemus sobivad veealuse maailmaga ideaalselt. Ta on rahulik ja tasakaalukas, mitte mingi rabistaja.

Sukeldumisega käib kaasas palju tegevusi: ümbruse ja kaaslase jälgimine, oma liikumise seadmine, hingamine jpm. Seda kõike pärsib sukelduja küljes olev atribuutika. Sukeldumise võib ära õppida igaüks, kuid kui inimene ei suuda kõiki neid tegevusi üksteise järel teha, vaid hakkab siia-sinna sahmima, ei tule lõppkokkuvõttes midagi välja. Selles suhtes saab Aivarit ainult kiita.

Treeneri pilguga hinnates oli Aivar hea õpilane. Omandas kõik vajaliku järk-järgult, nii nagu peab, ning sai asjadega kenasti hakkama. Õppimise käigus süvenes loomuliku käiguna tema asjatundlikkus sel alal.

Sukeldumiskaaslasena on Aivar usaldusväärne ja meeldiv partner, kellega olen iga kell valmis vee alla minema. 1997 veetsime koos nädala Küprosel. See sukeldumisreis on meelde jäänud kui nauditav puhkus, mida võimalusel meelsasti kordaks.

Autor: Helen Ennok

Hetkel kuum