Burchardtite härrastemajast sai büroohoone

Kunagisest mõisahoonest jäi järele vaid osa seintest. Uus büroohoone läks ERAA-le maksma 15 miljonit krooni.

Raeapteegi omanik Johann Burchardt (III) sai Lasnamäe veerul asuva maatüki omanikuks juba 17. sajandil. Burchardtitele kuulus suvemõis kuni I maailmasõjani. Härrastemaja ehitati tõenäoliselt 18. sajandi lõpul Kadrioru lossi ja seda ümbritsevat parki silmas pidades.

Mõned aastad tagasi projekteeriti Lauluväljaku lähedal asuv hoone elamu-äriruumiks (Raul Vaiksoo projekt). Esialgse äriplaani luhtumise järel ostis poolelioleva hoone SGR Ehituselt 7 miljoni krooniga endale büroohooneks Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon. Enne ostmist lasi ERAA hoonet hinnata mitmel kinnisvarafirmal.

Pooleliolev mõisahoone projekteeriti uuesti ja ehitati ümber. Suurimad probleemid kunagise mõisahoone renoveerimisel olid seotud vee tungimisega keldrisse. Veel enne ostmist tellis ERAA insenertehnilise uuringu, kuid kõiki probleeme ei osatud siiski ette näha.

Vaatamata sellele, et kelder töödeldi seest spetsiaalse veekindla ainega ja hoonest väljaspool tehti täiendav drenaazh, hakkas vesi keldrisse tungima. ERAA peasekretäri Toivo Kuldkepi sõnul selgus, et ventilatsiooni väljatõmme oli liiga tugev ja tekitas keldris ilmselt alarõhu. Ajutiselt lahendati olukord ventilatsiooni reguleerimisega.

Ostsime remontivajava hoone, sest meil oli juba krunt teisel pool Narva maanteed. Esialgsest Burchardti mõisast on järel küll vaid esimese korruse müürid ning akna- ja ukseavad, kuid loodetavasti pakub hoone möödujatele silmailu.

Olen rahul nii ehituskvaliteedi kui ka arhitektuuriga. Probleeme oli ja on mõnevõrra ka praegu vee tungimisega keldrisse.

Lasnamäe veerul on läheduses veesooned, mis raskendasid hoone veekindlaks muutmist. Keeruline oli hoone ventilatsioonilahendus. Suure läbimõõduga torusid oli raske mahutada olemasolevatesse korstnalõõridesse.

Kuna hoone paikneb akendega põhja-lõuna suunas, oli vaja teha kaks jahutussüsteemi. Päästeamet nõudis täiendavaid tuletõkkeid.

18. sajandi hoonest on säilinud esimese korruse välis- ja keldriseinad. Esimese korruse peasaalis on püütud säilitada algseid ruumiproportsioone, seetõttu on vajalikud ruumieraldused tehtud läbipaistvalt, ilma raamistuseta kumerate klaaspindadega.

Välisteede tugevdatud konstruktsioon arvestab suure autoliiklusega ja parkimisega hoone ümber.