Põhivara väärtus bilansis

Minu 8. novembri Äripäevas ilmunud artikli mõte ei olnud sugugi ettevõtete julgustamine põhivara regulaarseks ümberhindluseks, nagu lehetoimetuses muudetud pealkirjast võis tunduda (artikli «Põhivara võib ümber hinnata perioodiliselt» originaalpealkiri oli «Kas põhivara tohib ümber hinnata?»). Usun, et kuna antud valdkond on Eesti seadusandluses täpselt reguleerimata, on ümberhindlus teatud juhtudel aktsepteeritav, kuid kindlasti ei saa seda soovitada kui igapäevast arvestusmeetodit.

Enne kui hakata varasid tõepoolest ümber hindama, tuleks arvestada järgmiste negatiivsete aspektidega:

- Ümberhindlused tuleb viia läbi õiglases väärtuses, kuid seda on Eestis sageli väga raske määrata, kuna puudub toimiv turg ning paljude varade puhul ka eksperdid, kes oleksid suutelised õiglast väärtust leidma.

- Varade regulaarne ümberhindamine on väga kulukas.

- Kuna üleshindlused lähevad omakapitali ümberhindluse reservi ja allahindlused kahjumisse, on ümberhindluste mõju kasumiaruandele pigem negatiivne. Üleshinnatud varade puhul suureneb ka järgmiste aastate amortisatsioonikulu.

Kui ümberhindluste aktsepteeritavus Eestis on mõneti interpretatsiooni küsimus, siis väärtuse kaotanud varade allahindlust nõuab selgelt ka Eesti raamatupidamise seadus. Küsimustes, millal ja kui palju tuleks alla hinnata, läheb aga ERSi käsitlus lahku Rahvusvahelistest Raamatupidamise Standarditest (IAS 36). Kui ERS nõuab vara allahindlust realiseerimismaksumusele, kui see on püsivalt madalam jääkväärtusest, siis IAS nõuab vara allahindlust tema kaetavale väärtusele, mis võib teatud juhtudel olla mäksa kõrgem kui realiseerimismaksumus.

IAS 36 järgi peaks ettevõtte juhtkond igal bilansikuupäeval hindama, kas on mingeid märke ettevõtte varade väärtuse võimalikust langusest. Standard toob näiteid olukordadest, mis võivad viidata varade väärtuse langusele:

- varast saadavad tulud on väiksemad planeeritust;

- sarnaste varade turuväärtus on langenud;

- mõningate tegevusvaldkondade tulemused on oodatust tunduvalt halvemad;

- ettevõte kavatseb sulgeda mõningaid osakondi;

- üldine majanduskeskkond on halvenenud;

- varade füüsiline seisund on järsult halvenenud.

Kui toetudes ülalloetletud (ja muudele sarnastele) kriteeriumitele, tekib juhtkonnal kahtlusi mõningate varade väärtuse osas, tuleb nende varade jaoks teha väärtuse test. Väärtuse test tähendab seda, et tuleb leida kahtlusaluse vara (või varade grupi) kaetav väärtus.

Vara kaetav väärtus on kõrgem kahest järgnevast väärtusest:

- vara neto realiseerimismaksumus (turuväärtus) ja

- vara kasutusväärtus.

Vara kasutusväärtus on sealjuures eeldatavate antud varast (või varade grupist) genereeritavate tulevikurahavoogude nüüdisväärtus.

Kui neto realiseerimismaksumuse leidmine on suhteliselt kergem ülesanne, siis kasutusväärtuse leidmine nõuab märksa suuremat pingutust. Kahtlusaluste varade jaoks tuleb koostada realistlik eelarve järgmiste perioodide prognoositavate rahavoogude kohta ning need rahavood tuleb diskonteerida nüüdisväärtuseks. Diskontomäärana tuleb kasutada sellist intressimäära, mida investorid eeldaksid tulususena, et sarnasesse projekti investeerida. Kui väärtuse testi tulemusena selgub, et vara kaetav väärtus on väiksem kui tema bilansiline jääkväärtus, tuleb vara alla hinnata tema kaetavale väärtusele. Sageli ei ole väärtuse test teostatav mingi üksiku vara jaoks, sest praktiliselt võimatu on hinnata üksikust varast saadavaid tuleviku rahavoogusid. Sel juhul tuleb väärtuse test viia läbi varade grupi jaoks, kuhu see vara kuulub.