Vilunud bürokraatia suretab haldusreformi

Haldusreformi vaikselt väljasuretajad on innustust saanud riigikontrolli aktist, mis kinnitab, justkui ei annaks reform rahalist kokkuhoidu, kuigi -- ka riigikontroll tõdeb, et liiga väiksed omavalitsusüksused on ebaökonoomsed. Tõepoolest, iga reform algul suurendab kulutusi -- kasvõi koondamistasudena --, kuid loob eeldused olukorra paranemiseks tulevikus. See on sama, kui pidada tööl lootusetut laiskvorsti, selle asemel et leida ühekordne raha ja vend koondada.

Kas kõne alla ei tuleks võtta koalitsioonivalitsuse enda haldussuutlikkus, nii nagu hääled siit ja sealt kostavad? Igal juhul võlgneb Siim Kallas selgituse, kuidas hakkab üldvalitsuse eelarve puudujääk vähenema ja lõpuks kaob, nii nagu Eesti on Rahvusvahelisele Valuutafondile lubanud.

Sarnet ja Kallas võiksid tähele panna, et mõned avaliku teenuse pakkujad on juba leidnud optimaalse tööskeemi. Näiteks on perearstid mitme valla peale ning samuti ei jaga politsei oma ülesandeid täpselt administratiivpiiride järgi.

Kindlasti on võimalik ülesanne lahendada matemaatiliselt (ilmselt on maailmas seda ka tehtud): kui suur on optimaalne elanike arv ühes omavalitsuses. Kui arv on liiga suur, suurenevad kulutused edasi-tagasi sõitmisele ja järjekorras seismisele. Kui elanike arv on liiga väike, kulutatakse raha kõigi omavalitsuse funktsioonide dubleerimisele igas maakohas. Tuleb leida seosed aja, kauguse, asustustiheduse, elanike ja riigiteenuse pakkujate ning kulutuste vahel, nagu ülesande püstitus ikka välja näeb, ja ülesanne lahendada ehk kulutused minimeerida. Mis aga praegu silma torkab -- arvestades elanike ja valdade arvu, näeb Eesti teiste riikidega võrreldes välja nagu tihe millimeetripaber.