Vilunud bürokraatia suretab haldusreformi

Äripäev nendib kahetsusega, et haldusreform on teinud läbi mutatsiooni: esialgsest riigi kulude selgest kokkuhoiust on saanud amorfne «kvaliteetsema ja kättesaadavama avaliku teenuse pakkumine». See väljend võib tähendada ükskõik mida peale kulutuste kokkutõmbamise. Pigem võib niisuguse sõnastuse tagant välja lugeda hoopiski väljaminekute suurendamist.

Kui Leimann-Opmann-Vare tõstatasid esimesena haldusreformi idee, oli see vähemalt arvudes konkreetne. Vägagi selgesõnaliselt on oma seisukohti avaldanud Jüri Mõis: haldusreformi tuleb alustada ülaltpoolt, sest altpoolt ei käivitu see kunagi. Ilmekas näide on Hiiumaa viis tuletõrjedepood -- ükski vallavanem ei hääleta mitte kunagi tuletõrjedepoo likvideerimise poolt.

Ent praegune haldusreformibüroo juhataja Väino Sarnet, selle asemel et tegutseda, kogub vaid arvamusi mokalaada stiilis: terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud. Kui kahevõitlusse astuvad nooruke arvamuste demokraatia ja elukogenud riiklik bürokraatia, on teada, kes võitjana välja tuleb. Igatahes mitte demokraatia.

Haldusreformi vaikselt väljasuretajad on innustust saanud riigikontrolli aktist, mis kinnitab, justkui ei annaks reform rahalist kokkuhoidu, kuigi -- ka riigikontroll tõdeb, et liiga väiksed omavalitsusüksused on ebaökonoomsed. Tõepoolest, iga reform algul suurendab kulutusi -- kasvõi koondamistasudena --, kuid loob eeldused olukorra paranemiseks tulevikus. See on sama, kui pidada tööl lootusetut laiskvorsti, selle asemel et leida ühekordne raha ja vend koondada.

Kas kõne alla ei tuleks võtta koalitsioonivalitsuse enda haldussuutlikkus, nii nagu hääled siit ja sealt kostavad? Igal juhul võlgneb Siim Kallas selgituse, kuidas hakkab üldvalitsuse eelarve puudujääk vähenema ja lõpuks kaob, nii nagu Eesti on Rahvusvahelisele Valuutafondile lubanud.

Sarnet ja Kallas võiksid tähele panna, et mõned avaliku teenuse pakkujad on juba leidnud optimaalse tööskeemi. Näiteks on perearstid mitme valla peale ning samuti ei jaga politsei oma ülesandeid täpselt administratiivpiiride järgi.

Kindlasti on võimalik ülesanne lahendada matemaatiliselt (ilmselt on maailmas seda ka tehtud): kui suur on optimaalne elanike arv ühes omavalitsuses. Kui arv on liiga suur, suurenevad kulutused edasi-tagasi sõitmisele ja järjekorras seismisele. Kui elanike arv on liiga väike, kulutatakse raha kõigi omavalitsuse funktsioonide dubleerimisele igas maakohas. Tuleb leida seosed aja, kauguse, asustustiheduse, elanike ja riigiteenuse pakkujate ning kulutuste vahel, nagu ülesande püstitus ikka välja näeb, ja ülesanne lahendada ehk kulutused minimeerida. Mis aga praegu silma torkab -- arvestades elanike ja valdade arvu, näeb Eesti teiste riikidega võrreldes välja nagu tihe millimeetripaber.