Autoregistri andmetel kõigub Eesti keskmise sõiduki vanus 10 aasta piires. Kui sellisele autole tehtavaid kulutusi analüüsida, siis on esikohal bensiini- ehk otsesed sõidukulud. Teisel kohal on hooldus- ja remondikulud, millest lõviosa moodustab käiguosa remont. See on igati mõistetav, arvestav meie teede ja tänavate suhteliselt kehva seisukorda.
Sellise sõiduki kulud sõltuvad oluliselt ka bensiini hinna tõusust, reeglina ei tehta temale süüdlase vastutusega kaskokindlustust ning maksud ja kindlustuse kulud on tagasihoidlikud. 10 aastat vana sõiduk on jõudnud hinnaklassi ca 40 000 krooni ja amortisatsioonikulu brutosummana jääb tagasihoidlikuks, olles aastas 6000 krooni juures.
Siiski peab amortisatsioonikulule tähelepanu pöörama, sest selle raha kaotab omanik sõidukit müües ning uut ostes peab olema kogutud reserv säästudena amortisatsioonikulude katteks.
Liisingul oleva sõiduauto kuludest moodustavad absoluutse enamuse liisingu ja kindlustuse maksed (55,3%). Teisel kohal on amortisatsioonikulu, mida keegi ei nõua meie käest sisse enne uue ostmist ja millest saab lahti, kui jätkata liisingut, kasutades uue auto liisingu sissemakseks vana auto jääkväärtust.
Loomulik, et hooldus- ja remondikulud on sellisel autol minimaalsed ning kütusekulu jääb liisingu ja amortisatsiooni kõrval tagasihoidlikule kohale.
Kui jälgida ühe kilomeetri hinda, siis algab see liisitud autol 5,518 kroonist ja lõpeb 1,650 krooniga kümne aasta vanuse auto puhul. Tekib küsimus: kuidas on võimalik nii kalli autoga, nagu liisitud auto, üleüldse sõita?
Vastuseid on mitu. Esiteks ei nõuta meie käest välja moraalsest vananemisest tingitud amortisatsioonikulu, mis on liisinguautol 1,513 krooni kilomeetri kohta, ning see tuleb päevakorda alles liisingu lõppedes ja uue soetamisel. Võimalus sellest pääsemiseks on olemas, tasudes uue liisingu sissemakse vana jääkväärtusega ning nihutades selle tasumist veel edasi järgmise sõlmitud liisingu lõppu. Meil on võimalus selle tasumist mitmeid kordi edasi lükata, olles kestvalt liisinguahela kütkes.
Liisingu ja kindlustuse makseid suudab alandada ainult mõttekas sõitmine ehk läbisõidu suurendamine, nagu on see taksode puhul ja firma autodega. Pühapäevasõitudeks autot liisida on suhteliselt kulukas ettevõtmine.
Seega on firmade puhul selge, et nad jõuavad selliseid autosid pidada, kuid eraisiku väljavaated vahetada oma vana 10aastane sõiduk uue tootmises oleva mudeli vastu on hoopis väiksemad.
Autosõit on meie vaatevinklist ainult kulu. Kulude kate tuleb eraisikul leida mujalt teenitud rahast. Kasutades panganduses levinud ?rusikareeglit?, et kolmandik netosissetulekut võib minna laenu katteks, 10aastase sõiduki puhul siis tema ekspluatatsioonikulude katteks.
Seega on kümneaastase sõiduki pidamiseks (kui sõita 22 000 km aastas) vaja 9000kroonist netosissetulekut. Kui auto kuulub ühise eelarvega perekonnale, on kulusid poole kergem katta. Siit ka suur sellises vanuses autode arv. Umbes 600 krooni remondi- ja hoolduskulusid kuus saab kokku hoida ka omanik, kes suudab ise remonti teha. Ekspluatatsiooni käigus ei küsi keegi ka amortisatsioonikulu makseid, mis tähendab, et need võib säästa uue auto ostmiseks.
Hetkel kuum
“Üks-kaks last peaks olema töötaval inimesel miinimum.”
Liisitud auto eeldab hoopis kõrgemat netosissetulekut ning seetõttu kuuluvad liisitud autod enamikus firmadele, kuigi on sageli ka eraisikute isiklikus kasutuses. Töötajate motiveerimiseks makstakse mõnikord osa isikliku auto liisingu maksest jne.
180 000kroonise auto liisimisel tõuseb 22 000km aastase läbisõidu juures kilomeetri hind 5,518 kroonini ja taolise auto pidamine eeldab 30 000kroonist netosissetulekut.
Nii suurt vajalikku sissetulekut saab vähendada suuremaid riske võttes ja eeldades töö, firma ja sissetulekute püsimist või edasiminekut. Lõpetades liisingu järgmise alustamisega, piisab juba 22 000kroonisest pere netosissetulekust.
Suurima osa sissetulekutest neelab uue auto puhul liisingumakse, selle vähendamiseks sobivad kõik teed, kauplemised, sooduspakkumiste ajal lepingu sõlmimine, odavama auto liisimine ja ?teise ringi? auto liisimine. Viimase populaarsus on järsult tõusnud ja ületanud vahepeal uute autode müügi. Eestis hakkab levima firma esinduste juures tagasiostetud sõiduautode korrastamine ja garantiiga müümine.
Võttes aga liiga kõrge riski, mis on igal üksikjuhul sõltuv konkreetsest olukorrast, võib kaotada liisingumaksetena raha ja amortisatsiooni eraldise, milleks on jäänud sisuliselt oma sõiduk, et teha järgmise liisingu sissemakse. Lugu võib lõppeda olukorraga: kevad käes, heinad otsas ja lehm surnud.
Eesti autoturu areng on tihedas seoses kogu majanduse arenguga. Keskmist auto vanust mõjutab enam inimeste sissetulekute suurenemine kui aktsiisidega reguleerimine. Teise olulise momendina autode noorenemisele aitab kaasa kindlustunde suurenemine tuleviku suhtes, sest amortisatsioonikulude katmise lükkamine tulevikku eeldab tegelikult just seda.
Tagatud sissetulekud peavad olema vähemalt liisinguperioodi lõpuni. Uute autode müügiarvu (enamik müüakse liisinguga) peetakse seepärast üheks majanduse indikaatoritest.
Liisinguturg on suurenemise teel juba oma uute soodsamate liisingutoodete tõttu ja on näha suurenemist ka ?teise ringi? liisingus, kus liisingult tagasi tulnud auto ressurss taastatakse ja liisitakse garantiiga uuesti. Nädalavahetuse turu maht, mis on liialt seotud ?põrsa kotis ostmisega?, hakkab vähenema.
Laupäevased turul müüjad peaksid lahti saama oma anonüümsusest ja leidma mooduseid pakkuda ostjale garantiid. See on peamine põhjus, miks müügiplatside edu kasvab nädalavahetuse müüjate ees lausa iga päevaga.
- kütus (eelkõige bensiin, aga ka lisatav õli, aknapesuvedelik jne)
liising, maksud ja kindlustus
hooldus ja remont (kõik kulud, mis on seotud tehnilise ressursi säilitamise või taastamisega)
amortisatsioonikulu (kõik, mis on seotud sõiduki väärtuse vähenemisega vananemise ja uute mudelite turule tuleku tõttu)
Eelduseks on, et sõiduautod läbivad aastas võrdselt 22 000 km. Andmed on kogutud mitme aasta jooksul erinevate sõiduautode kulude täpse ülesmärkimisega.