Kas põllumees hakkab mässama?

Eesti põllumajandussaaduste kogutoodang on umbes 5,5 mld krooni. Kuna oleme ühises majandusruumis ELi põllumehega, peaks meie põllumajanduse toetusliigid olema kokku suurusjärgus 4 mld krooni. Kuna ELi liikmesmaade doteeritud ja subsideeritud põllumajandustoodang siseneb piiranguteta meie turule, pole Eesti põllumehel võimalik küsida toodangu eest hinda, mis vastaks taastootmiseks vajalikule tasemele ehk oleks vähemalt võrdne selle omahinnaga.

Kui riik ei suuda maksta toetusi, siis miks ei suleta piiri, et kaitsta oma põllumeest? Ja nüüd jõuamegi kõige olulisema juurde. Teatavasti asub Eesti ikka veel varakapitalistlikus staadiumis ja siin teostatakse kapitali esmast akumulatsiooni ? selle koondamist väheste rikaste kätte. Et seda teha, on vaja kelleltki võtta ja kellelegi anda.

Üks võimalus kapitali teenida on maksta töötajatele vähem palka. Kuna tööjõudu on vaja taastoota, peab hoolitsema selle eest, et inimesed oleks mingil elementaarsel tasemel toidetud, riietatud jne. Ja seda võimalikult odavalt.

Siit tuleneb vajadus hoida toiduainete hinnad hästi madalal tasemel. Selleks lasemegi ükskõik kellel, ükskõik mida, ükskõik kust, ükskõik millises koguses ja kvaliteediga toiduaineid kontrollimatult sisse vedada. Selle asemel et maksta töötajatele väärilist palka toidetakse neid odava rämpstoiduga. Et lahutada põllumehed ülejäänud rahvast, tuli nad tembeldada lollideks, laiskadeks, joodikuteks... Kasutades igal aastal kokku hoitud ehk põllumeeste taskust röövitud 4 mld näiteks ühe massiteabevahendites Eesti põllumajanduse mustamiseks ja rahva lollitamiseks ? äri rentaablus on 300%!

Muidugi ei ole selle taga vaid toiduainete importijad, nagu asja püütakse meile serveerida, vaid mäng käib siin palju kõrgemal tasemel.

Aastaid kestnud rahva ajuloputuse tulemusena on tekkinud olukord, et kui kusagil valatakse protestiks maha mõned liitrid piima, siis on see ränk kuritegu. Toompeal läbiviidud tagasihoidlikke meeleavaldusi nimetatakse räuskamiseks. Aga ELi riikides ilmselt loata läbiviidavad rahvusvaheliste trasside mitmepäevaseid sulgemisi ja sõnnikukoormate puistamist võimuesindajate asutuste juurde nimetatakse lihtsalt põllumeeste protestiaktsioonideks.

Tuletame meelde, et sealsed põllumehed saavad oma tuludest toetuste näol ligi poole, meil kümnendiku. Seda valitsuse suviste lubaduste alusel. Aga nüüd ? kui ei taha, ei anna sedagi.

Ja ongi lühidalt kogu lugu: olukorras, kus Eesti põllumehest on teadlikult kellegi huvides tehtud ühiskonna silmis mingi monstrum, ei leiaks nende väljaastumised rahva silmis toetust. Desinformatsioon on jõudnud sügavalt juurduda. Mõelgem sügavalt järele, kuidas on võimalik see, et teistes riikides on põllumehed enam-vähem normaalsed inimesed, meil aga mitte.