Euroopa Liiduga liitumise pooldajate põhiline argument on olnud väide, et see toob Eesti riigile miljardeid kroone kasu. Samal ajal põhjalikke analüüse ühinemise kasulikkusest/kahjulikkusest on vähe tehtud ja enamjaolt põhimõttel, kes maksab, tellib ka muusika.
ELi liikmesmaades seevastu on põhjalikult uuritud, millist kasu saavad nad liidu ittalaienemisest. Põhiline kasu seisneb turuosa suurenemises. Teada on ka, kui palju seeläbi võidab nt Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia. Aga Eesti on kaubandusbilanss ELi maadega ainuüksi põllumajandussaaduste osas alates 1995. a ligi 8 miljardiga miinuses. EL loodab laienemisest leida lahendusi eelkõige siseprobleemidele: vähendada sotsiaalseid pingeid, realiseerida põllumajandussaaduste ülejääke.
Hinnates ELi mängureeglite järgi Eesti tulusid ja kulusid ehk teisisõnu, kas rikkus hakkab seoses ELi astumisega tulema või hoopis minema, võib teha kolm tähelepanekut:
n laienemisest võidavad majanduslikult senised liikmed tunduvalt rohkem kui liitujad;
n suures osas maksavad liitujad ise laienemise kinni;
n Eesti majanduslik kaotus liitumisest on 6?7 korda suurem kui loodetav võit.
ELi eelarvest läheb aastani 2006 kuni 44% põllumajanduse toetamiseks. Seetõttu võiks ju arvata, et ka Eesti põllumajandus saab nii liitumise eel kui järel palju raha. Aga ei saa. Põllumajandust saame toetada kas eelarvest pealemaksmisega või kõrgemate tarbijahindade kaudu.
Eesti põllumajandussaadused ja toit on täna 3?5 korda odavamad kui ELis. Seega Eestisse ei tule füüsiliselt raha põllumajandusele pealemaksmiseks, vaid Eesti siseturu hinnad tõusevad ligilähedaseks ELi hindadega. Hinnatõusu vahe maksavad kinni meie tarbijad. Põllumees peab saama oma kulud kaetud just tänu kõrgematele hindadele, mitte rahalisele euroabile.
Jälgede segamiseks suurendatakse ekspordikvoote ELi, mida ei suudeta niigi täita. Näiteks kui ükski Eesti lihakombinaat ei vasta euronõuetele, võib lihasaaduste kvooti suurendada ? ekspordi suurenemist ELi sellele niikuinii ei järgne.
Ei saa unustada sedagi, et tulude puudujääk (tulud põllumajanduses ei kata kulusid) on Eestis 1995. a alates tõusnud tänaseks kuni 12 mld kroonini. Teisisõnu on põllumees tarbijale seni peale maksnud.
Lisaks põllumajandussaadustele kallinevad ka need kaubad, mida me ise ei tooda ning oleme seni maailmaturu hinnaga sisse ostnud. Edaspidi on rahval võimalik nt suhkrut või banaane osta 3-5 korda kallimalt. Nii toetab Eesti tarbija suhkrutootjaid teistes EL liikmesmaades. Lubatud liitumiseelne euroabi ? SAPARDi raha ? kataks aastas vaid 0,7% Eesti põllumajanduse kulutustest.
Samal ajal saab keskmine eestlane keskmise palga eest nt kuus korda vähem kütust osta kui keskmine eurokodanik. Üldine maksukoormus tõuseks liikmesriikide kogemusele tuginedes lähema 5?10 aasta jooksul kõige vähem 5% SKTst, s.o vähemalt 41%ni SKTst. Eestile on lubatud aastatel 2000?2006 toetust kuni 4% SKTst (ELi eelarve järgi tegelikult kuni 1,5%). Samal ajal oleks Eesti otsesed kulutused (vt tabel) seoses ELiga liitumisega aastas 2,7% SKTst ja jooksvad kaudsed kulud 6% SKTst. Ühekordsed kulud 10 aasta jooksul oleks vahemikus 56?80 miljardit krooni, s.o aastas 5,6?8 miljardit ehk 7,4?10,5% SKTst.
Seega oleksid ka hüpoteetilise aasta tulud 1,5?4% SKTst, aga kulud 16?19,2% SKPst. Eesti majanduslik kaotus kujuneks aastas 6?7 korda suuremaks kui loodetav võit. Põhjendatud oleks vaid 10?15% kulutustest ja seda ilma igasuguse ELiga liitumiseta, jätkates iseseisvat arenguteed.
Autor: Uno Silberg
Seotud lood
Tiina Käsi on nimi, mis kõlab ärimaailmas paljudele tuttavalt. Tal on juhtimises üle 25 aasta kogemust, kuid tema karjäär pole olnud lihtne ega lineaarne, vaid täis ootamatuid võimalusi ja väljakutseid, millest on sündinud väärtuslikud õppetunnid. Nordea Eesti tegevjuht, kes alustas oma karjääri rootsi keele õpetajana, on tänaseks saavutanud palju ja juhib mitmekesist ning rahvusvahelist organisatsiooni. Käsi kogemus ja oskus tasakaalustada töötulemusi ja inimlikku hoolivust teevad temast juhi, kelle teadmised ja arusaamad on väärt jagamist.