Ekstreemmatk pakases

Rabamatka alustame kargel hommikul Kolga mõisa juurest. Kolmes-neljas autos kükitavad inimesed. Oodatakse reisikorraldajaid. Mõne aja pärast saabubki Toomas Pannal, tema juhatamisel algab retk ekstreemsustesse Kolga lähedalt Raudsilla talu juurest. Sinna jäävad õhtuks tagasitulijaid ootama kolm püstkoda, milles lõkke ääres on võimalik soojalt öö mööda saata. Ühes püstkojas on saun, millest viib vaibaga kaetud tee ojja, kus sulpsavad lõhed.

Kui bussiga raba äärde jõuame, on seal põõsaste vahel laigulises kostüümis mehed. Instruktoritel, kes meid sohu viivad, on kaasas enamik eluks vajalik. Et mitte märjaksminevate tikkudega riskida, on neil näiteks tulepulk, millega lubatakse keskpäeval lõunalaagri lõke üles võtta, et talvises pakases vorstikesi küpsetada.

Liigume liivaseljandikku pidi rabaväljade vahel. Matkajuht uurib kompassi ja kaarti. Kõik klapib, kuni jõuame rohtunud lagendiku äärde. Rohututtide vahelt paistab vesi. ?Siin peaks olema järv,? nendib sõjaväelane Venno. Tõepoolest, kohati on plats väga märg. ?Ju siis kaart tehti kevadise suurvee ajal,? arvab matkaseltskond. Ulukite tegevusest on esimesed jäljed, neid lähemegi puude alla uurima. Midagi on kraabitud, keegi on jätnud samblasse suuri sõrajälgi. Nagu indiaani romaanis asume uurima, millal need jäljed tehti. Keegi pabulate soojust ei testi, lepitakse vaid härmatisega mittekaetud jälgede vaatlusega. ?Tänahommikused,? arvab Venno. ?Mille järgi seda näha on?? ei jää matkajad rahule. ?Sisetunne ütleb,? vastab matkajuht. Suundume edasi teeradadelt kõrvale, vett täis kraavi mööda ja mahalangenud puudest üle ronides tihedamasse padrikusse.

Laagriplatsi leiame kraavi kaldalt kõrgema ja kuivema künka otsast. Elevust tekitanud tulepulga jaoks läheb vaja kasetohtu ja kuiva puuprahti, mida minnakse okste raginal metsa alt korjama. Selgub, et linnainimesed on võhikud ? kuivi kaski otsides tulevad nad tagasi tohuga, mis pole küllalt hea. ?Kõige parem on noore kasvava kase toht,? selgitab Venno. Noore paberisarnase tohuga süütame oksa- ja samblahunniku, kuhu kiiresti suuremaid puid tuuakse. Igaüks saab proovida, kuidas märjas talvises metsas toht pulgaga põlema panna. Läheb küll.

Hiigeltuulemurrus üle palkide ronides jõuame vastu pimedat jõe äärde. Paraku valele poole jõge. Püstkoda-saun asub teisel pool, sinna viiv purre aga on murdunud ja keskelt vee all. Loomulikult käib n-ö ellujäämiskursuse juurde jõe forsseerimine. Selleks leiab igaüks endale metsa alt toeka malaka. Jalad küll märjad, jõuavad kõik matkalised üle jõe.

Eesti talvises metsas ei pea matkama vaid jala. Pakutakse ka liikuvvahendeid: lumesaane, ATVsid, villiseid. Viimased on sobivad just talvistes ekstreemtingimustes ja matkaja saab tunda, milline võiks olla sõdurielu talvel välitingimustes.

Järgmisena stardimegi kahe villisega Nelijärve puhkekeskuse juurest, väljas ligi 15 külmakraadi. Mõistagi ei tööta villistel soojendus ja aknad jäätuvad kiirelt. Pime on ka. Jõuame Aegviidu suurematelt teedelt vähesõidetud auklikele metsateedele, siis ootamatult suusaradadele ja lõpuks kulmineerub adrenaliinirohke öine safari tankipolügooni tõelisel off-road-rajal. Presentkatusega n-ö uuemat tüüpi ehk kaheksakümnendate kolhoosivillised ületavad lehtvedrude raginal edukalt igasuguseid kraave ja muhke. Kurvides paiskuvad küll uksed lahti, kuid inimesed jäävad sisse. Küttesüsteem niristab esiistmel istuva villiseomaniku Indreku kalossi pisut tosooli, mis kedagi ei üllata, pigem on kõik hästi seni, kuni mootorid töötavad. Kuigi üks sõiduriistadest pisut tõrgub, pistetakse tikk jagaja pistiku vahele ning sõit jätkub.

Kui polügooni küngastel natuke möllatud, jõuame laagriplatsile. Lõke põleb, tõrvikud valgustavad teed buss-sauna ja köetavasse telki. Pannil soojendame üles krevetid, potis keeb supp ja tee. Pakane on selline, et kui peopesi lõkke lähedal soojendada, muutuvad käeseljad ikkagi kohmetuks ? Aegviidu on üks Eesti külmemaid kohti ja seda on oma nahal tunda.

Soojaks saab metsa toodud buss-saunas, mis on nõukogudeaegse transpordivahendi salongi rajatud leiliruum. Seal saab end kuumaks ajada ja siis lumega küürida. Jää bussi kõrval asuvas tiigis on liiga paks, et sinna suplusauku rajada. Riietumine käib õues ? pärast ekstreemsafarit on külmakartus juba kadunud.

Sauna järel ootab ühistelk, kus köevad kaks ahju. Mõlemad on suutnud lume paari sentimeetri kauguseni ära sulatada. Kui küljealuse saab kuuseokste ja riietega soojaks, siis pole hullu ? ka plusskraadidele mõeldud magamiskotis hakkab soe. Kui aga jopega kotti ronida, siis, ime küll, hakkab jahe. Pigem hoiab sooja magamiskotile peale tõmmatud vammus. Kaks sissiahjudeks kutsutavat küttekeha soojendavad telki hommikuni. Pärast hommikukohvi aga selgub, et üks villistest on külma kätte ära surnud. Hämaras on lühisesähvatusi, kui masinat edutult käivitatakse. Kõik nipid ja käivitamine teise villise akult tulemusi ei anna ja nii lahkumegi teiste autodega. Energia, mille annab öine safari pakaselises Eesti metsas, on suurem kui lõunamaa päikese all südatalvel päevitamisega saadu.