Viirusetõrje algab hästi läbimõeldud kaitsetaktikast

Arvutiviiruste ja muude pahatahtlike programmijuppide, nagu Trooja hobuste ning kräkkimistehnikate ja usside tekitatud majanduslikku kahju arvestatakse tänapäeval sadade miljardite kroonidega. Niivõrd akuutne oht eeldab, et arvutikasutajal on olemas tegevusprogramm juhuks, kui tema arvutissse või võrku viirused pahandust tegema pääsevad.

Viirustekirjutajaid ei maksa õigustama hakata, kuid teatud viisil on neil midagi ühiskonnale öelda. Kahjuks paistab, et nad ei oska seda muul moel kui kahju tekitades teha. Veidi fantaseerides: "hea" viirus oleks ehk niisugune, mis probleeme tekitamata inimeste tähelepanu faktile juhiks, kui nende "digitaalsed uksed-aknad" tõeliste kurjategijate tarvis ohtlikult lahti on.

Nagu paljudel teistelgi tehnilise arengu radadel, ootab ka viirusi pärast "embrüonaalset" arengut kõrgtehnoloogilistes laborites ja sellele järgnenud massidesse minekut järgmise staadiumina spetsialiseerumine ning multifunktsionaalsuse tekkimine. Mida Te arvaksite näiteks koodijupist, mis teadmata kust ilmudes Teie moodsast taskutelefonist maja valveseadmetesse liigub ning seal kontrolli teatud ajaks üle võtab turvasüsteemis üksikud andurid lühikeseks ajaks välja lülitades?

Tänase seisuga võib koduarvutit rahuldavalt kaitsta korraliku viirusetõrjeprogrammiga, mis ise end pidevalt uuendab. Probleeme tekitab aga see, et mittespetsialist ei tea seda kasutades ise täpselt, mida teeb (ja seda temalt nõudagi oleks ebaõiglane). Seetõttu õnnestub pahalastel ikka ja jälle inimesi lollitada.

Lihtne lahendus siin on olulisi andmeid sisaldava arvuti eraldamine avalikust võrgust. Kui koduarvutis on raamatupidamisandmed, isiklikud dokumendid või veel muud Teile olulist teavet, on igati mõistlik ettevaatusabinõu hankida lisaks spetsiaalne arvuti interneti avarustes kolistamiseks ning hoidagi see eraldatuna. Näiteks kahe ja poole tuhande krooni eest saab paremat sorti Pentium-protsessoriga masina, mis selleks tarbeks täiesti piisab. Kui internetist soovitakse lugeda ainult e-posti ja saada tekstina esitatavat informatsiooni, siis on originaalne viiruskaitse niivõrd vana tarkvara, millele keegi enam viiruseid ei kirjuta.

Järgmine mõte pole kavatsetud Microsofti-vastase rünnakuna, kuid võimaluste piirides peaks püüdma selleni, et arvutis olevad erinevad programmid pärineksid erinevailt tootjailt. Bioloogiast õpime,et kriisiolukorras on püsivamad need looduslikud süsteemid, milles rohkem erinevaid eluvorme ja -liike leidub. Windowsi operatsioonisüsteemi kasutamisel tasuks kaaluda tasuta kontoritarkvarapaketi StarOffice võimalusi ja näiteks Opera veebilehitseja kasutuselevõttu. Samas, MS Officeit, mis pärineb Microsoftilt, on ilusti võimalik tööle panna Linuxit kasutades. Samuti on igati teretulnud spetsiaalse arvuti hankimine (selleks pole vaja kulutada üle mõnesaja krooni), mis avalikku võrku viival ühendusel ruuteri ja tulemüüri ülesandeid täidaks, rakendades taas kord erinevat tarkvaraplatvormi (BSD või Linux).

Endastmõistetavalt kuulub viirustõrjetaktika juurde andmete varundamine. Kodukasutajal või väikefirmal pole tarvis selleks hankida spetsiaalseid seadmeid, vaid näiteks vana, kasutusest kõrvaldatud kõvaketas üldiselt mahutab vajalikud bitid. Arusaadavalt ei tohi seda kõvaketast pidevalt arvutis hoida. Kui arvuti kaane avamist sellise back-up"i tegemisel liigseks tüliks arvatakse, soovitaks järgmise võimalusena ka mitmes muus mõttes väga praktilist CD-kirjutajat, mis andmete tagavarakoopiad odavatele toorikutele kirjutada lubab. Kaitset võib siin üritada osta, kuid vajalik on ennekõike valmisolek selliseks ründeks.