Korruptsioon Eestis ? kas vältimatu pahe?

Vastus küsimusele, kui ametiülesannete täitmisel võetakse vastu raha või kingitusi, et langetada kingituse andja jaoks soodne otsus, näitab selgelt, et põhiarusaam korruptsioonist on väga selgelt olemas nii nende puhul, kes korruptsiooniga on kokku puutunud, kui nende puhul, kes seda teinud ei ole.

Kui tavaliselt mõõdetakse korruptsiooni levikut aga ajakirjanduses ilmunud artiklite, ärimeeste küsitluste, korruptsioonis süüdimõistetute hulga ja paljude muude parameetrite keeruka kombinatsiooniga, siis meie esitasime lihtsa küsimuse: kas inimene ise või tema lähedased on korruptiivse käitumisega kokku puutunud.

Vastused sellele küsimusele ei anna lõplikku pilti korruptsiooni levikust, kuid mingisuguse ülevaate siiski. Kui 1998. aastal väitsid 69 küsitletutest, et nemad isiklikult korruptiivse käitumisega kokku polnud puutunud, siis eelmise aasta lõpus oli selliste inimeste arv suurenenud 84ni.

Inimeste arvamused korruptsiooni levikust pole aga väga palju muutunud. Ikka peetakse korrumpeerunumateks ametnikke ja poliitikuid, kuigi korruptiivsel käitumisel on ju kaks poolt: nii see, kes altkäemaksu või muud hüve võtab, kui ka see, kes pakub. Ja ilmselt on pakkujaid alati rohkem kui võtjaid, sest ametnikke ? hoolimata levinud väärarusaamast ? pole Eestis kuigi palju.

Paljude huvitavate küsimuste kõrval paluti uuringus anda hinnang erinevate avaliku võimu asutuste korruptsiooniohtlikkusele. Inimestel paluti iga asutust hinnata viie palli süsteemis, kus 1 tähistas väärtust väga madala ning 5 väga kõrge. Järgmises tabelis on toodud küsitletute poolt antud väärtuste keskmised. Kõige korruptsiooniohtlikumaks kohaks, selliseks, kus inimeste arvates tuleb (parema) teenuse saamiseks anda altkäemaksu, peetakse erinevaid lubasid ja litsentse väljaandvaid asutusi, kus inimesed teevad selliseid toimingid nagu juhilubade, impordilitsentside saamine jne.

Auväärsele teisele kohale platseerus Eesti politsei ja esitatud valikust kõige madalama hinnangu said polikliinikud ja haiglad ning kohalik omavalitsus. Kuid ka nende puhul on inimeste arvates korruptsiooniohtlikkus küllaltki kõrge.

Korruptsiooni seostatakse traditsiooniliselt avaliku sektoriga. Seda määratletakse läbi avaliku võimu teostamise väärvormide, kui võimu kasutatakse isiklikuks rikastumiseks, samal ajal kui tööülesanne on otsuseid langetada avalikest huvidest lähtuvalt.

Samal ajal pole selline omahuvide esiplaanile asetamine võõras ka ettevõtetes. Kui seda teeb omanik, on see loomulik. Kui ettevõtte töötaja asetab tööülesandeid täites oma huvid kõrgemale ettevõtte ja selle omaniku huvidest, on meil tegu samuti korruptsioonilaadse käitumisega. Seda arusaama jagab suur osa Eesti elanikest, kuid sellise käitumise leviku kohta kindlad andmed veel puuduvad.

Küsitluse tulemusena võiks ju olukorraga rahul olla, kuid tegelikult pole rahuloluks põhjust. Oleme veel väga kaugel põhjamaade ideaalist ja peame tugevalt pingutama, et parandada nii seadusandlust, järelevalvet kui omaenese käitumist. Aga see pingutus on väärt tegemist. Kuigi tellimuse saamine altkäemaksu abil võib ühe äriühingu olukorda üks kord parandada, teeb ebaaus konkurents ettevõtluskliima halvemaks ja see on halb kogu riigi majandusele. Just sellest loogikast lähtudes on OECD, IMF ja Maailmapank võitlusest korruptsiooni vastu teinud oma tegevuse prioriteediks. Seda peame tegema meiegi.