Rändtirtsud majanduses

Esiteks Ladina-Ameerika privatiseerimise kullapalavikust. Kõik alates munitsipaalettevõtetest kuni tootmisettevõteteni läks oksjonile. Lühikeseks ajaks aitas varade müük riigieelarveid tasakaalustada ja andis ressursse tarbimise ülalhoidmiseks. Kokkuvõttes andis aga privatiseerimisest saadud tulu parema infrastruktuuri või konkurentsivõimelisemate eksportkaupade jaoks vähe.

Riigivarade müügiga kaasnesid suured välislaenud. Argentinas ammendasid laenud kõik krediidilimiidid. Teised riigid ei laskunud Argentina tasemele, kuid krediidisobivus on probleemiks peaaegu kogu Ladina-Ameerikas.

Teiseks põhjuseks on see, et kuna reform ei toonud õitsengut, on regioonil reformidest villand. Kapitali juurdevool tekitas jõukuse efekti. Kui raha enam juurde ei voolanud, kuivas ka jõukus kokku. Ükski terve mõistusega poliitik ei kohustuks veel üht aastakümmet tegelema struktuursete reformidega, mis tavaliste ladinaameeriklaste kannatuse proovile paneksid. Kuid ilma reformideta on investeeringuid meelitavaks majanduskasvuks vähe eeltingimusi.

Kolmandaks asjaoluks on saamatu poliitika. Argentinas järgneb üks president teisele. Institutsioonid lammutatakse, varaõigused seatakse kahtluse alla ja käimas on korruptiivne ümberjaotamine.

Peruu ja Venezuela ei paista eriti paremad ning Brasiilia võib varsti sama teed minna. Presidendikandidaat Lula Ignazia da Silva populaarsus on hoiatuseks, et suur osa Ladina-Ameerika üldsusest on valmis traditsioonilisi valitsusi kõrvale heitma. Lula ja tema partei on nii kaugel majandusliku mõtlemise ja poliitika põhisuundadest, et kapital on juba jalga laskma hakanud, kuigi valimised on alles mõne kuu pärast. Mehhikos on demokratiseerimine stabiilsust suurendanud, kuid see võib olla lühiajaline. Peeso on praegu suuresti ülehinnatud. Kui välismajanduse bilanss edasi halveneb, ootab majandust ees kõva maandumine. Mehhiko president hakkab õigustama temaga seotud kartusi: puudub nägemus ja meeskond, kes teaks, mida teha.

Viimane asjaolu on kohutavalt madal säästude tase. Kui pole sääste, pole investeeringuid ja puudub baas kapitali akumuleerumiseks ning tootlikkuse kasvuks. Venezuela kurdab nüüd taga viljakaid OPECi aastaid, mille ta kaotas, kuna ei arendanud oma naftatööstust. Argentina jõukus on praeguseks Miamis puhkusel. Brasiilia ja Mehhiko on esmaklassilised näited riikidest, mis müüsid oma varasid ja pigem laenasid kui säästsid.

Kontrast Aasiaga on tähelepanuväärne. Hiinas on säästude ja investeeringute tase umbes 40, jooksevkonto on plussis ja puudub riigivõlg. Riigiasutused on turusõbralikud ja rahvastik haritud, distsiplineeritud ning õppimisvõimeline. Hüvitised riskivõtmise ja initsiatiivi eest on kohesed ja motiveerivad.

Kuid Hiina jääb vaeseks maaks. Selle SKP inimese kohta on üksnes pool Brasiilia omast. Kuid kes võiks kahelda, et Hiina oma rannikualade 15-lise majanduskasvuga ei võiks 15 aasta jooksul Brasiiliast ette minna? Probleemidest hoolimata lähevad asjad Hiinas õiges suunas.