Arhitektuuribüroo Kolde Grupp
On küllaltki iseloomulik, et sellise uue toote turule ilmumise uudisega Euroopas tulevad välja just arhitektid. Nimelt kuulub kesk-euroopalikku traditsiooni arusaam, et iga tõsiselt võetav ehitis tellitakse arhitektilt, kelle vastutuse hulka kuulub ka ehituskonkursil ehitaja leidmine ja ehitise valmimise jälgimine. Ei ole ju omaette väärtuseks ei joonised ega ehitusmaterjal, vaid ikka nende ühendusest tekkiv teos, mis on seda parem, mida professionaalsemad on selle loojad. Võib ju küsida, mis vahet seal on, kes hoone valmisehitamist koordineerib. Ühe hoone seisukohast ehk ei olegi, küll aga pikemas perspektiivis.
Arhitektile, disaineritele allutatud ehitustegevus on esile toonud hulga innovatiivseid lahendusi nii ehitusmaterjalide kui ka ehituskonstruktsioonide vallas. Nii tutvustas möödunud aastal Eestit külastanud Austria arhitekt Unterrainer enda loodud seinatüüpe ja sõlmlahendusi, mis olid muuhulgas läbinud mitmete testlaborite katsed ja tunnustatud tavapärastest hoomatavalt efektiivsemateks. Tänu nendele lahendustele on tal võimalik pakkuda oma klientidele konkurentidest paremat teenust, st kvaliteetarhitektuuri, mille hind ei ole astronoomiline. Nende konstruktsioonide väljatöötamise raha ei ole aga tulnud mitte tavapärasest projekteerimisest, vaid just ehitusest saadavatest märksa suurematest kasuminumbritest.
Nii ei ole ka imestada, et siin kirjeldatud maja A&B ei ole hoolimata oma kõrgetasemelisest disainist ja väga kvaliteetsetest materjalidest (Euroopa tööjõust rääkimata) eriti kallim meil valmistatavatest ehitussoojakutest, mille puhul sõnu ?disain? ja ?kõrgetasemeline detaillahendus? ei ole lihtsalt võimalik kasutada.
Välismaalt leiame ka teistsuguseid näiteid. Nii on meie naaberriigis Rootsis viimase kolmekümne aasta jooksul välja kujunenud sootuks teistsugune ehitustraditsioon. Kõike määravad ja kavandavad suured ehituskontsernid, kes kaasavad arhitekte vaid äärmise vajaduse korral. Sedagi tihtipeale vaid n-ö värvide määramiseks. Tulemust võime kõik näha. Võetakse näiteks Eestis valmistatud ehitussoojakud, tõstetakse külg külje kõrvale, värvitakse punaseks ja hotell ongi valmis. Kurb on see, et sellises ?hotellis? olles tekib paratamatult tunne, justkui viibiksid kusagil juhuslikul ehitusplatsil.
Millise tee valib Eesti, kas kliendi huve kaitsev arhitekti paindlik loovus jääb võrdväärse partnerina koos töötama tehnitsistliku ehitustööstusega, näitab aeg. Loodame, et järeltulevad põlved võivad olla uhked meie loodud tehiskeskkonna üle, nii nagu meie rõõmustume praegu vanalinnast.
Seotud lood

Võlakirju saab märkida kuni 29. septembrini