Infrastruktuuriettevõtete erastamise õppetunnid

Narva Elektrijaamad

Sellepärast ei tohi kunagi unustada, kui raskelt ja kuivõrd viimasel minutil õnnestus saavutada, et Narva Elektrijaamad ja Eesti Põlevkivi kõigi oma kaevandustega ei ole hetkel müügis koos kõigi muude NRG väljaspool Ameerika Ühendriike asuvate varadega. Müügis sellisel moel, kus meie ise ei oleks selles protsessis kuigi palju kaasa rääkida saanud.

Me ei tohi unustada ka seda, et elektrijaamade meile kahjuliku erastamise käigus oleks see isik, kellele need oleksid läinud, saanud enda kätte ka kogu Eesti energiaturu. Koos sellega oleks kadunud vabadus terves Eesti energeetikas.

Meil oli seekord tõesti õnne, sest elektrijaamad ja kaevandused jäid alles ja USAs on kuuldavasti pensionile saadetud hoopis NRG president ja finantsdirektor. Nüüd võime loota, et peatselt Riigikogu menetlusse tulev energiaturu seadus avab Eesti energiaturu senisest suuremal määral ka teistele ettevõtjatele Eesti Energia kõrval ja välistab energiatootmise monopoli kinnistumise pikaks ajaks.

Täna sõdime vee hinna eest

Jättes kõrvale energeetikas toimunu ja võttes näiteks tänase päeva, peab rääkima sellest, kuidas Tallinna linnavalitsus on pidamas vee hinna üle keerulisi läbirääkimisi eelmise linnavalitsuse poolt erastatud aktsiaseltsiga Tallinna Vesi. See küsimus on meile õpetlik vähemalt kahes mõttes. Esiteks sellepärast, et linn peab paljaste kätega võitlema äsja iseenda poolt loodud eramonopoliga talutavate veetariifide pärast. Teisest küljest on aga täiesti ilmne, et linnarahva ees vähegi enam vastutustunnet omav võim oleks saanud enne erastamist kas paika panna praegusest tunduvalt selgema ja enam linna huve arvestava hinnaregulatsiooni või oleks võinud Tallinna muuta selliseks linnaks, kus vee hinna kujundamise oleks tõepoolest saanud suurel määral jätta turu hooleks.

Nimelt koosneb joogivee hind laias laastus kahest osast: puhta joogivee enda hinnast ja torustike kasutamise hinnast. On selge, et veevõrk ise on puhas monopol ja selle kulud ja tulud tuleb allutada riikliku regulaatori kontrollile. Kuid vee hinnaga on Tallinnas asi põhimõtteliselt teine.

Tallinn saab vett kahest erinevast allikast: Ülemiste järvest ja põhjaveest, kusjuures Tallinnal on neid mõlemaid vaja ja kumbki neist allikatest ei pruugi mitte kunagi saavutada absoluutset seisundit linna veega varustamisel. Tõsi, efektiivse turu tekitamine ei ole ka sellises olukorras lihtne, kuid põhimõtteliselt oleks see võimalik näiteks järve- ja põhjaveest vee tootmise andmisega erinevatele ettevõtjatele ja turu tasakaalustamisega sobivate ressursimaksete kehtestamise abil.