Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liider loob kooskõla
Just seesugust kogemust pakub San Francisco firma Cinematrix, kus ühe organisatsiooni liikmed saavad koos simuleerida lennuki juhtimist. Iga inimese käsutuses on juhtkang, mille liikumist jälgib videokaamera, edastades vastavad signaalid arvuti juhitavasse lennukontrolli keskusesse.
Juhtnöörid on piisavalt lihtsad: vasakpoolne rühm saab lennukit suunata paremale või vasakule, liigutades kangi ühele või teisele poole. Parempoolne grupp saab tüürida lennukit üles ja alla, liigutades oma kangi ette või taha. Kaamera lindistab kangide liikumist ja annab lennukile edasi vastavaid käsklusi. Kuidas suudavad 300 inimest korraga ja ühesuguse tugevusega kange liigutada, et lennukit õigel kursil hoida? See tundub võimatu ülesandena. Liiga palju muutujaid: 300 erinevat reaktsiooniaega, 300 erinevat koordinatsioonivõimet jne.
Simulatsiooni algfaasis kihutab virtuaalne lennuk taevalaotuses ebakindlalt ja kokkupõrkest või allakukkumisest jääb mõnikord murdosa sekundist puudu. Ent mõne aja möödudes hakkavad inimesed asjale pihta saama. Kaootilises liikumises ilmneb kord. Grupp kooskõlastab end. Iga inimene säilitab isikupära, aga sel ajal, selles kohas, konkreetset ülesannet täites, muutuvad nad üheks.
Lennujuhtimise simulatsioon teeb inimestele palju nalja, kuid avab ka ühe olulise inimloomuse külje. Inimesed on võimelised teatud tingimustes suure rõõmuga ja edukalt üheskoos tegutsema. Kui inimestele anda piisavalt selge ja tähendusrikas ülesanne ning grupis valitseb kooskõla, siis püüdlevad kõik andunult ja naudinguga ühise eesmärgi poole.
Selline inimkooslus, organisatsioon või ühiskond, kus igaüks suudab ja tahab oma parimal tasemel tegutseda, vajab tugevat liidrit. Liidri mõjukus ei tulene mitte sellest, et ta on boss või ülemus, vaid sellest, et liider on pühendunud niisuguse organisatsiooni või ühiskonna loomisele, kuhu igaüks tahab kuuluda.
Suur liider on see, kes ei lohista inimesi enda järel, vaid oskab nad panna tahtma anda endast maksimum ning väljendada seda imet, kes nad on.
Nii nagu tennisemängu on võimatu mõista, nähes ainult väljaku üht poolt, nii ei saa ka liidrikäitumise mõjukust hinnata liidri järgijaid arvestamata. Mis sunnib juhiga kaasa minema?
Inimesed tahavad teada, et nende tegevusel on tähendus, nad tahavad end siduda millegi tähtsa ja väärtuslikuga. Inimesi reeglina huvitab, kas on võimalik saavutada rohkem, parandada praegust olukorda ja jõuda uute sihtideni. Inimesed soovivad julgelt ja kindlalt vaadata tulevikku. Inimesed vajavad innustamist ja inspireerimist.
Liidrikäitumise puhul peetakse sageli kõige olulisemaks välist dimensiooni ? tegevust. Hoopis vähem pööratakse tähelepanu sisemistele dimensioonidele. Ent lõppkokkuvõttes määravad just sisemised dimensioonid, kas liider omab soovitud mõjujõudu või mitte.
Oma raamatus ?Alfa leadership? pakuvad Deering, Dilts ja Russell välja uue liidrikäitumise mudeli, milles sisaldub kolm dimensiooni: ennetamine, kooskõla ja tegevus. Liidrikäitumise mõjukuse edendamiseks on võrdselt tähtis kõigi kolme arendamine. Autorid rõhutavad, et areng toimub seestpoolt väljapoole ja mitte vastupidi.
Kooskõla on hädavajalik selleks, et motiveerida inimesi minema üle sõnadelt tegudele.
Liidri sisemise kooskõla hindamise kasulikuks viisiks on loogiliste tasandite süsteem (vt vasakpoolne tabel).
Loogiliste tasandite süsteemis mõjutab iga ülemine tasand otseselt alumisi. Nii võib öelda, et liidri tegutsemisviisid mingis keskkonnas tulenevad eelkõige sellest, milline on tema visioon ja missioon, kelleks ta ennast peab, milleks arvab end suuteline olevat ja mida tahab oma oskustega peale hakata.
Kooskõlas olevad liidrid tunnetavad end osana suuremast süsteemist, neid iseloomustab eneseteadlikkus ja enese aktsepteerimine, nad on teadlikud oma väärtustest ja uskumustest ning peegeldavad neid oma tegevustes. Kooskõla identiteedi, uskumuste ja käitumisviiside vahel nimetatakse karismaks ja see tekitab teistes sügava usalduse liidri vastu.
Kooskõlas olevatel liidritel on tugev missioonitunnetus, mida toetavad uskumused ja väärtused ning mis jõuab maailma nende kompetentside ja oskuste kaudu. Kooskõla juurde kuulub ka teadmine, et liidri enda käitumisviisidel on suur mõju teiste käitumisele.
Kooskõlas liidrid hoolitsevad selle eest, et nende tegevus sobiks kokku sõnadega ja sellega, millesse nad usuvad. Sisemine kooskõla peegeldub ka liidri oskuses kujundada keskkonda ja luua sobiv tööõhkkond.
Isiklik kooskõla tähendab, et inimesel on selge, kes ta on ja kuhu tahab minna. Kui aga keegi temaga kaasa ei lähe, pole põhjust teda liidriks pidada. Liider on see, kellel on järgnejaid.
Siin on huvitav paradoks. Liidri jaoks peab olema väga selge, kuhu ta läheb ja mida tahab. Ja selleks, et hakata mõjutama teisi, peab liider ajutiselt loobuma oma vaatenurgast ja astuma nende inimeste maailma, keda ta tahab juhtida. Et kedagi mõjutada, tuleb osata näha maailma selle inimese silmade läbi. Alustada tuleb just teise, mitte enda mätta otsast. See aitab ära tunda, milline võiks olla toimivaim ja eesmärgipäraseim käitumisstrateegia.
Efektiivne liidrikäitumine nõuab erinevate tasandite protsesside mõjutamist. Ilmselgelt pole olemas ühte ja õiget liidrikäitumise stiili. Sobiv käitumisstrateegia oleneb sellest, kuhu tasandile mõju on suunatud (vt vasakpoolne tabel) ja milline on inimeste kultuur (uskumused, väärtused, reeglid jmt).
Kirjeldatud stiile sobib illustreerima mööblit ringipaigutava abielupaari näide. Oletagem, et naine on liidri rollis ja temalt tuleb muutuse algatamise soov. Mees on töötaja rollis, kelle kaasabi naine vajab oma plaanide ellurakendamisel.
Kui naine otsustab kasutada mittevahelesegamise põhimõtet, siis ütleb ta mehele midagi taolist: ?Kas sa oled rahul meie elutoa mööbli paigutusega?? Ta loodab, et mees taipab ise küsimuse taga olevat sõnumit: ?Midagi on vaja muuta.? Naine ei väljenda oma seisukohti ega võta vastu mingit otsust esemete ringipaigutamise osas.
Kui naine kasutab juhtimist vastuväidete kaudu, siis ta teeb otsese ettepaneku mööbel ringi paigutada, kuid ei anna täpseid juhiseid, kuhu midagi panna. Ta vaatab üle, kuhu mees asjad paigutab ja kui tulemus pole talle meelepärane, siis ütleb: ?Ei, mulle ei meeldi kui diivan on seal. Nihuta see teise kohta? Ei, see pole ka päris õige koht, proovi kuhugi mujale panna?? Naine jätkab, kuni mehel ühel hetkel õnnestub ära tabada ?õige koht?.
Valides kaasneva hüvituse, sõnab naine: ?Siin on diivan aknale liiga lähedal ja talvel võib hakata külm. Kui sa nihutad seda mõnikümmend sentimeetrit vasakule, langeb talle piisavalt valgust ja televiisorgi on õige nurga all. Nüüd on juba natuke parem. Sa teed head tööd. Kuni sa siin lõpetad, lähen ja valmistan õhtueineks sinu lemmikrooga.?
Juhtimine eesmärgi kaudu näeb välja nii, et naine kirjeldab kõigepealt väga täpselt, millist mööblipaigutust ta näha soovib ja näitab jooniselt, kus miski võiks asuda. Ta räägib abikaasale, miks sellise tulemuse saavutamine on oluline, ja tunnustab mehe aitamissoovi ning võimet raskeid mööblitükke paigast liigutada.
Võttes intellektuaalse stimuleerimise stiili, arutab naine koos mehega nende kodu mööblipaigutuse küsimuse üle. Ta räägib mõningatest probleemidest, mida senine mööbliasetus on tekitanud, ja küsib mehelt tema nägemust võimalikest lahendustest. Naine kirjeldab ka oma ideid ümberkorralduste kohta, küsides aeg-ajalt, mida teine tema mõtetest arvab.
Inspireeriva stiili puhul räägib naine, kui suurepärane ja põnev oleks uudne mööblipaigutus ning kui palju lihtsamaks ja nauditavamaks see nende elu muudaks. Ta räägib ka sellest, kui uhke ta on mehe hiljutiste kodukujundust puudutavate projektide üle, ja rõhutab, et väike jõupingutus võib tekitada suure muutuse.
Kasutades individuaalset lähenemist, arutab naine koos mehega selle üle, mis mehele mööblipaigutuses meeldib ja ei meeldi ning millist tulemust ta sooviks saada. Naine rõhutab, kui olulised on tema jaoks mehe väärtused ja tunded, ning annab aega põhjalikult kaaluda iga küsimust. Ta proovib olukorda näha mehe silmade läbi ja vaadata, kas oleks midagi, mis muudaks mööbli ümberpaigutamise töö kergemaks ja jõudsamaks.
Kui naine rakendab karismaatilist stiili, siis ta räägib, milline on tema visioon kooselust ja abikaasadevahelistest suhetest. Ta kõneleb nende ühisest kodust ja sellest, kuidas iga tuba on visiooni oluliseks peegelduseks. Naine rõhutab, et mehe abi mööbli ümberpaigutamisel on nende suhetele suure tähtsusega, ja annab otsest tagasisidet abikaasa pühendumise ning ühise tulevikuvisiooni kohta.
Autor: Ave Eero