Riik peab korrastama piimatöötlemissektori

1999. a. lõpuks langes piima kokkuost 140 000 tonni võrra, tingituna vene kriisist ja 17 000 tonni või impordiafäärist. Farmerite sissetulekud vähenesid 540 mln kr võrra ehk 42 %. Nüüd, kus pärast iseseisvumist oli tehtud esimesed sammud tehnika ja tehnoloogia uuendamiseks, ei olnud raha laenude tagastamiseks ning intresside maksmiseks.

1999. a. rakendatud piimalehmadele määratud toetus 110 mln kr suurendas piimakilo hinda vaid 17 senti, korvates ainult 20% kaotatud sissetulekust. Piimatootmise madalseis 1999. a. (394 722 t) on tänaseni komistuskivi läbirääkimistel EL piimakvoodi taotlemisel.

2001. a. andis liiter piima 50-60 senti kasumit ja kohe asuti SAPARDi kaasabil muretsema uut põllutehnikat ja laudaseadmeid. Piimatoodang kasvas, kuid ebakõlad piimatoodete ekspordil ja pinged siseturu haaramisel on viinud sellel aastal jällegi piima kokkuostuhinnad langusse ? keskmiselt 50 senti liitrilt. Arusaamatuks jääb väide, mi ilmus Äripäevas, et piimatootja rentaablus on 50%. Sügavam analüüs, mis arvestab kõiki kulutusi, kaasa arvatud ka karja taastootmine ning normaalne töötasu ei anna rentaabluseks 10%gi.

Eesti piimatootja eesmärk on üle võtta kõige kaasaegsem tehnoloogia, õppimas on käidud nii Euroopas kui Ameerikas. Kuid ELi kõige madalam interventsioonihind viimasel viiel aastal oli 3 850 kr/t. Eesti sama perioodi keskmine kokkuostuhind aga 2 605 kr/t, seega on Eesti piimatootjatel jäänud sellel perioodil saamata kokku rohkem kui 2,8 mld kr. Selle raha eest oleks võinud rekonstrueerida 280 lauta.

Eesti piimanduse hädade põhjuseks võib lugeda ka ebaõnnestunud piimatööstuse erastamise poliitikat ? eelistati ärimehi, mitte piimatootjate ühistuid. Tänaseks on töötlejate rohkus muutunud piimatootjale koormavaks. Töötlejate arv võrreldes 1989. a. on kasvanud 40lt 43le, piimatoodang aga vähenenud poole võrra.

Sellest tulenevalt on Eesti piimatööstustel töötlemiskulud 25-30% piima kokkuostuhinnast, võrreldes ELi keskmisega 10% suuremad. Sellised kulud alandavad piima kokkuostuhinda viie aasta keskmisena 260 kr tonni kohta. Niikaua, kui põllumehed omavahel ei suuda kokkuleppele jõuda, et üheskoos õiglast hinda nõuda, alandavad töötlejad jätkuvalt kokkuostuhindu ega olegi huvitatud töötlemise efektiivsuse tõstmisest.

Siseturu kaitsetuse tõttu on meie laualt kadunud omamaisest rukkist valmistatud leib, ka sealiha toodame ainult 60% oma riigi vajadusest. Praeguse piimandusstrateegia jätkumise korral tabab sama saatus ka piimandusturgu. Juba täna sööme sisseveetud piimapulbrist valmistatud jäätist, leedu juustu, rääkimata säilitusainetega piimatoodetest. EL sissetoodud piimatooted on doteeritud nende riikide poolt kuni 48%, mis alandab tunduvalt eesti piimatootja konkurentsivõimet.

Millised on lahendused? Piimatootja peab saama oma toodangu eest väärilist hinda, et parandada tootmise efektiivsust ja kvaliteeti ? vastasel juhul tal Euroopa turule asja ei ole. Saksamaa eeskujul peaks riik sekkuma piima ümbertöötlemissektori korrastamisse, sest piimatootjate hävitamine töötlejate pankrotistumise tõttu viib eesti piimatoomise veelgi kiiremale langusele.

Eesti piimatootja ei palu toetusi, vaid soovib õiglast turuhinda ja teiste Euroopa piimatootjatega võrdseid konkurentsitingimusi.

Autor: Ülo Niisuke