Iraagi inspekteerimine

Varsti pärast seda naasid inspektorid Tarmiyasse. Selleks ajaks teadsid nad täpselt, et hiiglaslikke magneteid kasutati tuumarelva materjalide tegemiseks. Seekord mõistis Iraagi kolleeg dr. Ahmed, et mäng on läbi. Mõned inspektorid, kellega ta oma Viinis-käikudel oli lõunatanud, ei suutnud aru saada, kuidas ta nii häbematult neile valetada suutis. Ei midagi isiklikku, ütles ta neile, ta täitis korraldusi.

Tegelikult tulid IAEA ja ÜRO inspektorite saavutused alles pärast ülejooksmisi Iraagi relvaprogrammist ja inspektsioonirühmade lisakontrolle. Kuigi meeskonnad koosnesid võimekatest ekspertidest, võttis neli aastat, et sundida Iraaki tunnistama bioloogilise relvaprogrammi läbiviimist. Alles 1995. a andis Saddami väimehe Hussein Kameli ülejooksmine tõendeid Iraagi tuumarelvaprogrammi olemasolu kohta.

Uue inspekteerimise juhti Hans Blixi on iraaklased kaks korda lollitatud. Enne Iraagi invasiooni Kuveiti 1990 kuulutas ta, et Iraagis pole tuumarelvaprogrammi. 1994. a nõustus Blix Iraagi versiooniga, et pole tegelikku tuumarelvaprogrammi, vaid üksnes natuke teadusuuringuid. Iraagi hiiglaslik uraanirikastusprogramm oli mõeldud vaid tulevaste tuumajõujaamade jaoks kütuse tootmiseks. See versioon muidugi muutus pärast Hussein Kameli ülejooksmist.

Kamel oli viimane tähtsam ülejooksik Iraagist. Ükski kontroll ega tehnilised seadmed ei kaalu üles siseinfo valdajat, kes vahetab poolt. Inspektoritel on vähe infot ja Iraagil on ohjad peos. Kõik uurimis- ja tootmisseadmed on Iraagi, mitte ÜRO kontrolli all. Briti ja USA salaluure võib pakkuda üksnes kaudseid tõendeid selle kohta, mida Iraak relvastuses teeb. Inspekteerimiseks peab ÜRO saama siseinfot.

Seda infotühikut arvestades volitas ÜRO Julgeolekunõukogu inspektoreid rääkima Iraagi teadlastega valitsusametnike juuresolekuta, vajadusel väljaspool Iraaki ja koos perekondadega. Enamik Iraagi teadlasi, keda tunnen, peavad seda heaks võimaluseks põgeneda piirangute ja ähvarduste eest, mis nende elu varjutavad. Saddam on nende väärtusest ÜRO silmis teadlik ja käskis nende perekonnad hästikaitstud laagritesse ümber asustada. Lausa uskumatult tunnistavad ÜRO inspektsioonirühma juhid, et nad ei kavatse teadlasi Iraagist välja tuua. Nad toetuvad seekord füüsilisele inspektsioonile, mitte eravestlustele inimestega, kes Iraagis relvade valmistamise eest kõige suuremal määral vastutavad.

Uus inspektsioonikord on oma passiivse lähenemisega juba kompromiteeritud. Inspektoriks saamiseks on relvaeksperdid kohustatud oma ametikohtadelt lahkuma, kuid vähesed on valmis oma karjäärist loobuma. Seetõttu on ÜRO meeskond palju väiksem ja vähemkogenud ning seisab vastamisi Iraagi poolega, mis on petmiskunstis vilunud.

Kardan, et see inspekteerimine ei ole määratud Iraagi ebaseaduslikku relvaprogrammi paljastama. Eurooplased kohtlevad Iraaki nagu USA poolt tagasi lükatud autasu, mitte nagu strateegilist ohtu. Inspekteerimisi sunnib takka hirm Ameerika invasiooni ees. Ameeriklasi aidatakse niipalju, et ennetada nende rünnakut.

© Project Syndicate

Autor: Khidir Hamza