Nokk kinni, saba lahti

Praktika näitab, et vallavalitsused sellist raha oma eelarvest reeglina ei leia või kui leiavad, siis on seda nõnda vähe, et seda on patt tee-ehitusrahaks nimetada. Kokkuvõtteks muutuvad riigiteed iga aastaga paremaks ja vallateed halvemaks. Kodanik vaatab, vangutab pead ja ütleb, et vallavanem ei saa hakkama.

Vaatamata kõigele on aga Eesti erakonnad üksteise võidu, viimased 11 aastat järjepanu teatanud peatsest regionaalpoliitika käivitamisest, koguni minister on selleks tööle pandud. Poliitikud on öelnud ka, et korralikud teed on maaettevõtluse arengu üks eeldusi.

Sellist mõtteviisi toetab iga ettevõtja, kes maakohas on äri alustanud. Muretu juurdepääs tehasele, farmile või turismitalule on tähtis asi. Juurdepääs peab olema muretu igal aastaajal ja iga pinnavormiga maakonnas.

Kõik on ühel meelel, kuidas asjad olema peaks, kuid asjad ei ole nii, nagu peaks. Võrumaa äärealade teed muutuvad vesisematel aastaaegadel tihti sõiduautoga läbimatuteks ning mustkattega teed hüpitavad sõitjat ka siis, kui autol on supervedrustus.

Riho Sõrmus kehitab selle peale õlgu, sest tema on ametnik, kes täidab poliitikute käsku. Poliitikud on käskinud teha korda suured maanteed ja Sõrmus teeb seda. Kokkuvõtteks teatab Sõrmus, et pärast ELiga ühinemist saab maakonnasiseseid teid euroabirahaga remontima hakata. Jälle õigus, kuid minieelarvega valdadel pole raha, et täita taolise projekti omaosalusnõue ning raha valatakse kokkuvõttes linnatänava asfalti. Ja tulgu siis veel mõni poliitik võrukale ütlema, et maaelu on võimalik, koguni rahustav.