Lauri Leppik • 5 august 2003

Vanemapalk ja riigieelarve

Viimastel päevadel on vanemapalga diskussioonis kujunenud omapärane olukord, kus ühel pool lauda on kokku saanud rahvusvaheline valuutafond (IMF) ja Eesti pereorganisatsioonid, kes soovitavad valitsusele vanemapalga kulude piiramist ja esitavad küsimusi kavandatud kulutuste efektiivsuse kohta. Võiks arvata, et see jutt on muusika kokkuhoiule kutsuva valitsuse kõrvadele, ent võta näpust, paremerakondade juhitud valitsus on jäänud teisele poole lauda ja tahab vanemapalgale kulutada rohkem!

Nii IMFil kui ka liikumisel Eesti Lapse Eest (ELE) on oma ettepanekute toetuseks pakkuda arvestatav analüüs. Valitsuselt on seni peamiseks vastuargumendiks kostunud: vaadake, aga me oleme kolme erakonna vahel juba teisiti kokku leppinud...

Muidugi on IMFi ja pereorganisatsioonide vaadetes ka olulisi erinevusi. IMFi peamiseks mureks on eelarve tasakaal ja nad soovitavad vanemapalga kas tervenisti edasi lükata või vähendada kulutuste kogumahtu.

Perede toimetuleku pärast muretsev ELE-liikumine on seevastu toetanud küll 150 miljoni krooni kulutamist lapsehooldustasu tõstmiseks 700 kroonilt 2200 kroonile, ent leiab, et ülejäänud 200 miljonit vanemapalgale kavandatud krooni saaks perede toetamiseks kulutada valitsuse pakutust tõhusamalt (PM 31.07).

Iseenesest ei tohiks vanemapalga prognoositav hind ? 350 miljonit krooni ehk ca 7 rahandusministeeriumi prognoositavast eelarve tulude kasvust ? riigieelarvele üle jõu käiv ülesanne olla. Peretoetuste osakaal SKPst on langenud 1,9 protsendilt 1994. aastal 1,4 protsendile 2002. aastal. Oleks raske uskuda, et aastal 2004 ei suuda vahepeal jõukamaks muutunud Eesti ühiskond lastega peresid enam samaväärses mahus toetada kui kümmekond aastat tagasi, iseseisvuse algaastatel.

Vanemapalga lisamiljonid kergitaks perede toetamisele kuluvat osa SKPst taas paari kümnendiku võrra ehk tagasi 1990n-date teise poole tasemele. Arvestades, et hüvitistelt kinnipeetav tulumaks (ca 62 miljonit krooni) laekub riigieelarve tuludesse, oleks eelarve täiendav puhaskulu 287 miljonit ehk ca 0,6 eelarve kogumahust.

Ent kulude suuruse kõrval on seni diskussiooni alt täiesti välja jäänud vanemapalga rahastamise põhimõtted.

Eesti sotsiaalkindlustuse rahastamises on seni olnud oma loogika. Varasemast palgast sõltuvaid hüvitisi on finantseeritud sihtotstarbelistest maksetest: sotsiaalmaksust või sundkindlustusmaksetest. Haigushüvitisi, sünnitushüvitisi ja vanaduspensione finantseeritakse sotsiaalmaksust ja nende suurus arvutatakse töötasult, millelt on makstud sotsiaalmaksu. Töötuskindlustushüvitisi finantseeritakse töötuskindlustusmaksetest ja suurus arvutatakse töötasult, millelt on makstud töötuskindlustusmakseid. Teisisõnu, n-ö kindlustuspõhimõttel hüvitiste saamiseks, mille eesmärk on asendada inimese enda varasemat sissetulekut ja mida arvutatakse kindla protsendina varasemast palgast, tuleb tasuda kindlustusmakseid, mis samuti varasema palgaga proportsionaalsed.

Seevastu võrdse määraga toetusi ? peretoetusi, töötu abiraha, rahvapensione ? on finantseeritud riigi üldistest maksutuludest (käibemaks, tulumaks). Nende toetuste eesmärk on kas kompenseerida teatud kulutusi või tagada mingi toimetulekutase. Toetuse saamise eeldus ei ole sihtotstarbeliste maksete tasumine ja nii finantseeritakse neid ka ühisest katlast.

Vanemapalga finantseerimisskeem sobib sotsiaalkindlustuse senise rahastamisloogikaga na-gu sea selga sadul ? tegemist oleks töötasu asendava hüvitisega, mida finantseeritakse mitte sotsiaalmaksust või kindlustusmaksetest, vaid ühisest katlast. Samas arvutatakse hüvitise suurust töötasult, millelt on makstud sotsiaalmaksu. Tõsi, pragmaatilise poliitika juures ei ole loogika alati argument.

Muidugi, neid loogikaprobleeme ei tekiks, kui vanemapalk oleks kõigile võrdne. Ent vähemalt seni näitavad kõik märgid, et koalitsioonipoliitikute peadest ei õnnestu ?kiiksu? vanemapalga seotusest vanema varasema töötasuga nii kergesti peletada. Valitsus usub, et sündivuse suurendamiseks on Eesti perepoliitikas puudu just sajanditaguse Saksa kantsleri Otto von Bismarcki sotsiaalkindlustuse õpetusest ja seda usku paistab olema raske argumentidega kõigutada. Seda enam, et varasemast palgast sõltuvat vanemahüvitist on järgemööda asunud toetama ka mitmed ajalehetoimetused (Postimees, Äripäev, Eesti Ekspressi Areen).

Tunnetades küll Eesti poliitilise praktika paratamatusi, esitaksin siiski mõned ettepanekud. Kui valitsuse soov kehtestada varasemast palgast sõltuvat vanemahüvitist on kindel, siis oleks seda siiski loogilisem finantseerida sotsiaalmaksu kaudu, siirates samas osa seni sotsiaalmaksust finantseeritud, ent kindlustusprintsiibiga vähem seotud kulutusi (nt osa ravimihüvitistest) riigieelarve üldkuludesse. Üldistest maksudest finantseeritaks sel juhul vaid nende vanemate hüvitisi, kes lapse sünni eel ei töötanud (tudengid, töötud).

Samuti tuleks toetada TÜ emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu ettepanekut alandada hüvitise lagi kolmelt keskmiselt palgalt ühe- või pooleteistkordse keskmise palgani (PM, 29. 07.). See säilitaks hüvitise üks-ühese sõltuvuse varasemast töötasust küll 70?80 juhtudest, ent ühiskonna õiglustunde säästmise kõrval välistaks ka paremini vanemahüvitise kasutamist investeerimisskeemina (vt ÄP, 03.03.). Tasuks kaaluda ka tulemuspalga põhimõtete rakendamist, mis tähendaks, et esimese lapse puhul ei pruugi vanemahüvitis veel 100-ni varasemast palgast ulatuda.

Hetkel kuum