Avalikud teenused ? millal on need edukad?

Kuidas hinnata avalike teenuste kvaliteeti? See küsimus on palju keerulisem, kui alguses näib. Mõningatel puhkudel tundub vastus olevat lihtne: siis, kui rongid liiguvad sõiduplaani kohaselt. See pole aga ainus, mida ootame rongiliikluselt: rongid peaks olema ohutud, piisavalt mugavad, kulgema mõistlike intervallidega. Ja rongisõit peaks olema taskukohane. Kriteeriumide nimekirja pikenedes saab selgeks, et hõlpsamini mõõdetav komponent ? täpsus ? on pelgalt üks paljudest soovitavatest omadustest.

See näide on asjakohane avalike teenuste poliitika puhul, mis on arutluse all paljudes riikides, kuna tegu on nii valitsuse eelarve (ja selle vähendamise) ning maksudega (ja nende vähendamisega) seonduva küsimusega. Püüdes ajaga kaasas käia, pakuvad valitsused välja ärimaailma kriteeriume tõhususe mõõtmiseks. Eelkõige tähendab see, et seatakse paika tegevuseesmärgid.

Nii teatavad ministrid, et järgmise aasta kevadeks väheneb tänavakuritegevus poole võrra, ülikoolidesse astujate osakaal suureneb lähema 5 aasta jooksul 50% võrra. Haiglajärjekorrad peaksid kahe aastaga kolmandiku võrra vähenema. See jätab mulje, et kunagi on meil võimalik panna poliitikud vastutama selle eest, kas eesmärgid on saavutatud või mitte.

Haiglate ootejärjekordade vähendamine on tekitanud olukorra, kus arstid ravivad kergemaid haigusi lihtsalt kiiremini, jättes tõsisemate diagnoosidega inimesed nimekirjadest hoopis välja. Ülikooliõppurite arvu kiire kasv on madaldanud vastuvõtukriteeriume ning teaduskraadide kvaliteeti. Tänavakuritegevuse vähendamine on õhutanud politseid üldse mitte registreerima teatud liiki õigusrikkumisi.

Kuna valitsusepoolne toetus sõltub pealtnäha konkreetsete eesmärkide saavutamisest, tekib suur kiusatus püüelda näiva, mitte reaalse edu suunas. Veel enam, paljud avalikud teenused on n-ö pehmed teenused. Haiglaravi on midagi enamat kui hästitoimiv kirurgiliste operatsioonide konveier. Haridus on alati midagi enamat kui tootlikkuse suurendamine. Need teenused nõuavad üldjuhul aega, seda on sageli vaja prognoosimatutes kogustes ? tõik, mis kuidagi ei sobitu eesmärgimaaniaga.

On selge, et riigi raha ei tohi raisata, kuid kuidas tagada, et avalikud teenused oleksid põhjendatult tõhusad ja annaksid tulemusi, mida ootavad nii valitsus kui ka maksumaksjad? Üks võimalus on tegelda mitte väljundi, vaid sisendteguriga ? inimestega, kes on tegevad avalike teenuste korraldamise ja pakkumisega. Siin ei piisa analoogiast ärimaailmaga. Kuid me ei tohiks läheneda avalikele teenustele liiga ärialaselt. Erinevail aegadel ning erinevates riikides on privatiseeritud need teenused, mille puhul polnud vajalik neid jätta avaliku sektori kanda ? taoliste teenuste osutamisel kasutatakse äritegevuse põhimõtteid, suurendamaks nende tõhusust või võimaldamaks nende teenuste osutamist.

Kuid olulisimad avalikud teenused, need, mis puudutavad tervishoidu, haridust ja transporti ning vähesel määral ka muid valdkondi, jäävad alati lihtsalt teenusteks, ning neid tuleb seetõttu hinnata komplekssemalt, mitte mõõdetavate eesmärkide saavutamise järgi.

Autor: Ralf Dahrendorf