Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tudengite süstamatk Lätist Vene piirini
Seega mitte tuule abil, vaid oma lihaste jõul. Tavaliselt on Iklast Narva-Jõesuuni ette võetud retk purjekatega. Leidsime Reimanni koos matkast osa võtvate rekreatsiooniala tudengitega Keila-Joa lähedalt Meremõisa rannast. Mänd oli kuivama pandud riideid täis riputatud, osa väsinud seltskonnast kobis juba telkidesse magama. Seljataha jäi kümneid kilomeetreid loksumist mitte just siledal merel, Iklast alates olid nad vett pidi sõitnud 290 kilomeetrit. 24. mail alustatud teekond pidi plaani järgi lõppema 9. juunil, distantsi kogupikkuseks kujunema 530 kilomeetrit.
?Eile olid kolmemeetrised lained,? rääkis Reimann nädala eest Meremõisa rannas. Eesti ühes tuuliseimas kohas, Osmussaare kandis sõites nägid nad, et laineharjadel olid pidevalt n-ö jänesed peal. Selline laine viskab sõitjate sõnul rinnuni lainesse. Ja kui süsta põll korralikult kinni pole, siis voolab külm vesi kohe ka ihu vahele. Eelmisel nädalal oli vesi merel 11?13 kraadi soe, mis on süstamatkaks täiesti kõlblik ka tavalisele turistile.
Võiks eeldada, et piirist piirini sõudjad kasutasid merekaarte, kuid tegelikult polnud neile tähtis, mitu jalga on kiilu all. Oluline oli asustus rannas ja selle näitab kõige paremini ära tavaline Regio maanteeatlas. Eelkõige Tallinna lahe ületamiseks oli ühel süstal küljes ka radaripüüdja ? et pisikesed ujuvvahendid suurte laevade radariekraanil ikka näha oleks. Globaalse positsioneerimise süsteemi seadet ehk GPSi dubleeris ka kompass, kui nähtavus oleks kehvaks läinud ja GPSiga midagi juhtunud.
?Osmussaarele mineku jätsime me ära,? tunnistas Reimann loodusjõududele allaandmist. Saarele minekust tuli informeerida ka piirivalvet. Kaldalt lahkudes juba sealt helistatigi: kas tõesti kavatsete sellise lainega saarele minna? Ei kavatsetud, sest üks kajak läks Dirhami murdlainetuses kohe kalda ääres ümber. Teistel olevat olnud sekundite mäng, et küljega murdlainesse sattudes püsti jääda: akrobaadina tuli rulluvat paati otse hoida.
?Piirivalvega on olnud hea koostöö igal pool, Pärnu lahte ületades lubati lausa üks kaater turvama saata, kui vaja,? rääkis Reimann. Ka rannarahvaga oli läbisaamine enam kui hea. ?Esialgu ehmatatakse ära, kui tuleb seltskond süstasõitjaid merelt, kes väidavad, et teevad matka ümber Eesti, pärast aga ollakse väga sõbralikud,? kirjeldas TPÜ õppejõud. Reisijatele pakuti ümber Eesti reisi jooksul tuulehaugi ja isegi korralikku sauna.
?Lääne-Eestis näeb maad hoopis teise nurga alt, üksikule saarele või poolsaare otsa näiteks on püsti pandud kallis rehetare, rookatus peal,? jagas Reimann muljeid päikeseloojangu ajal jahedaks tõmbuvas Meremõisa rannas. Termomeeter näitas sel õhtul 3?4 soojakraadi, kuid reisiseltskond koges ööde jooksul ka miinustesse kiskunud temperatuuri. Lisaks oli iga neeme otsas kole veneaegne piirivalveputka, sõnas matkajuht Reimann teda Keila-Joal külastanud reisihuvilistele.
Vahetustega matkal osalesid põhiliselt rekreatsioonieriala tudengid pedagoogikaülikoolist. Lisaks TPÜ õppejõu ametile korraldab Reimann ise ka merekajakimatku. Tema kinnitusel annab selline reis kogu Eesti rannikust ülevaate.
Tudengid kandsid läbitud lõigud päevikusse ja saavad sellega arvestuse ning ainepunktid kirja. Pikk retk võeti ette sellepärast, et näidata loodussõbralikku ning huvitavat kajakimatkamist, mis on kontimööda ka tavalisele aktiivsele inimesele.