Rattamatk Kõrvemaal karu, rebase ja metskitsega

Kui plaanisime oma jalgrattamatka sompus ilmaga kuhugi ida poole, siis esimese mõttena tuli pähe Kõrvemaa. Kuigi sealsed riigimetsa majandamise keskuse ehk RMK hooldatud puhkerajad ja ilusad järved on väärt külastamist igal ajal, otsustasime siiski rattad seada lõuna poole Vetla ja Voose kanti, sest nõukogude ajal laiutas põhja pool sõjavägi ja korralikud, praegu aga unustatud matkarajad olidki lõuna pool.

Nüüdki võib mõnelt metsateelt leida matkaraja pikali kukkunud ja roostes skeemi, kus peal eesti- ja venekeelsed juhendid, kruusatee ääres konutab külili vajunud, puust jala ja plekist kübaraga ?seen?, mille alla kunagi matkaja võis vihma eest põgeneda. Loomulikult leidub Kehrast Lõuna-Kõrvemaale sõites ka uusi tähistatud radasid ning korralikke puhkepaiku, kuhu on loodusmatkajate jaoks veetud isegi kuivad lõhutud puud. Aga inimesi kohtab seal ikkagi harvem kui Aegviidust põhja poole jäävatel puhkeplatsidel. Nägime maalilise Tarva jõe ääres kulli, kahte rebast, metskitse ja kahte karu, kuid mitte ühtegi inimhinge.

Isegi ühepäevasele rattamatkale minnes on asju, mida maksab alati kotti pista. Üks neist on tagavarakumm. Kehra rongi pealt maha tulles selgus, et kummivahetamine on esimene asi, mille me oma matkal ette võtame. Peale tagavarakummi oli kohustuslikus varustuses mõistagi ka rattapump ja mõned rattavõtmed-kruvikeerajad, millega sai kummi ettevaatlikult eemaldada ja paigaldada.

Kehrast Vetla poole liikusime Piibe maanteeks kutsutavat asfaltteed vältides, sest maanteetrenni saab teha ka kodu juures, matk olgu ikka metsikus looduses, nii metsikus kui vähegi võimalik. Auklik kruusatee ja pidevad vihmavalingud pakkusid seda nõutud ekstreemsust piisavalt.

Kui matkaseltskond saabus Pikaveski sillani, oli väljas juba tõeline koerailm ning otsekui selle kinnituseks jalutas meile vastu üks karusuurune koer. Muidu sõbraliku olemisega, kuid siiski natuke ähvardavana mõjuva pooleksrebitud lehmaketiga, mis koduloomal järel lohises. Mõned haugatused panid meid sillal peatuma, vana vesiveski jäänustega tutvudes saime ka koeraga ?sõbramaks?.

Jalgrattaga hästisõidetavad kruusateed jätkusid mööda Jägalat, kus iga natukese aja tagant sai heita pilgu mõnele ilusamat sorti jõekäänakule. Inimesi samas näha polnud, isegi Vetla vesiveski juurde jõudes töötas vanal tammil täiesti uus veski ihuüksinda. Kunagiste hiigelturbiinide puust labad mädanesid nõgestes, nüüd asendas neid kergplokkidest väikeses kuuris tuksuv moodne turbiin. Juhtmed viisid elektri kuskile vastaskaldale, kus see arvatavasti kohapeal ka ära tarbiti.

Vetlast jätkuvad korralikud tähistatud matkarajad, iga teekäänaku peal on ratturile sinisel taustal viit, kuhu järgmisena keerata. See aga ei takista kõrvalepõikeid tegemast. Ja ühe sellise hüppe ametlikult rajalt tegime just siis, kui lagendikul paistis vana palkküün jõe kaldal. Heinadest veel tühi, oli küüni ümbrus siiski peatust väärt. Jägala jõgi voolas sealtsamast läbi ja maja palkidel ronisid putukad. Ka põder oli oma jälgi jätnud, kuid tema endaga meil kohtuda ei õnnestunud.

Kakerdaja raba ääres saime kaasas olnud raamatust teada, et lähedal asuv madal maa on elupaigaks ka pisikestele lihasööjatele taimedele. Samas asuvad Suur ja Väike Kalajärv. Möödunud suvel seal varba otsa jäänud kaan on teadetetahvli andmetel haruldane apteegikaan, mis on looduskaitse all. Järvekallas õõtsub nagu vaip, vaiba all sagib parvedena kalu. Kuigi ilm oli vihmane, leidsime RMK puhkeplatsilt seltskonna söömas-joomas. Need olid esimesed matkajad, keda me Lõuna-Kõrvemaal kohtasime.

Sooserva teelt otse Tarva jõe äärde lõigates saime ületada ka koolmekoha, mis oli ehk veidi rohkem kui sada aastat tagasi maanteedel veel üsna tavaline takistus. Jõe äärde jõudes põgenes munakivimüüridega varemeilt suuremat sorti lind ? pakkusime, et vast oli see kull. Veel mõned kilomeetrid ja meie ees sörkis piki teed rebane, enne kui metsa ära pööras. Kohe järgmises kurvis kargas välja uus rebane, kes samuti meid mõne aja saatis. Jõeäärse tee ääres pole enam talusid, seega võivad loomad end sealkandis vabalt tunda.

Vaevalt olime metskitse ära näinud, kui eemalt paistis üks tume kogu keset metsateed. Ei olnud see kivi ega teel vedelev karusnahk. Hoopis karupoeg oli meie teele sattunud. Kui ta end jalgadele ajas, ilmus kõrvale ka suurem kogu ? suur karu ise, paaris kihutati siis võssa minema.

Need jäid ka viimasteks loomadeks sel matkal, sest edasi Valgehobusemäele jõudes kohtasime vaid erinevat sorti inimeseloomi: küll oli maasturiga mäkke rühkijaid, kes vaatetorni jalgsi ronida ei julgenud, küll jälle mootorrattaga metsa all tiirutajaid, mõned aga püüdsid linnulaulu kõrvujõudmist takistada automaki valjemaks keeramisega.