Keskmiselt viiel korral nädalas haaran ma hommikul esimese asjana pihku äratuskella.

Vaigistan ta, surudes valget lülitit kella kumeral pealael ja vaatan siis sihverplaadiga tõtt. Südames väike lootus, et ehk olen õhtul eksinud ja sättinud äratamisprotseduuri juhuslikult näiteks tunnikese varasemaks, kui tegelikult vaja on. Mitte, et nii kunagi juhtunud oleks. Aga sellel hetkel, kui äratav signaal mu soojast pesast välja käsutab, ma valel ajal ärkamise olematule statistikale ei mõtle, lihtsalt loodan.

Ja nii ongi ? esimene lootus ja kerge pettumus käsikäes, alustan oma päeva selleks, et teda õhtul viiel korral nädalas tingimusteta sarnasel moel jälle lõpetada. Istun voodiserval ja keeran äratamisseieri talle koduseks saanud kohale. Teen igaks juhuks osutiga ringi ka siis, kui keegi seierit vahepeal liigutanud ei ole. See oleks justkui suhkrutükk tsirkuses tantsivale karule, truu ärataja on tähelepanu ometi ära teeninud.

Üks oluline roll on äratuskellal veel. Just nagu ämmaemand, kes kääridega lõikab läbi vastsündinu nabanööri, lahutab äratuskell meid lapsepõlvest.

Kapiäärel tiksuv omaenda kell ja sellega kaasas käiv usaldus on kuldvõtmeke sinna maailma, mida täiskasvanud eneste omaks peavad.

Peavad küll, aga nimetatu ei kuulu neile. See maailm kannab tegelikult nime Iseseisvate Inimeste Maailm ja sinna, nagu me teame, ei arvata inimesi vanuse järgi. Selle kodanikuks võivad saada ainult äratuskella omanikud.