Pillitegemine pole meistri sõnul liinitöö

Kandlekoja peremees Rait Pihlap ütles, et pillide valmistamine ei hakka kunagi ärina toimima, kui tegija ise pole oma ala fanaatik.

?Kõigepealt on vaja tunnetust ? vot see on see mulle sobilik,? selgitas Pihlap. Ning lisas, et temal endalgi kulus selleks mitu aastat, enne kui esimesest omatehtud kandlest kandletöökoja rajamiseni ja müügini jõudis.

Pillide valmistamine vajavat ka kindlat inimtüüpi. ?Pillimeistriks sobib inimene, kes kunagi millegagi rahul pole: aina otsib, katsetab, juurdleb ? miks see kõla ikkagi selline on?? kirjeldas ta. ?Sul peab vastav psühholoogia olema, piltlikult öeldes pead sa suutma oma tunnete ja mõtetega pilli sisse minna.?

Pihlap sõnas, et vahel on nii, et oma kätevilja analüüsides ei saa öösel magadagi: aina mõtled, miks seekord kõla just selline tuli. Samas juhtub sedagi, et hommikuks on vastus mõttetöö tulemusel käes.

Tegelikult oli Rait linnapoiss ning muusiku haridust tal polegi: elas ning õppis Tallinnas, seal lõpetas 1989. aastal ka ehitus- ja mehhaanikatehnikumi, kust sai tasku tsiviilehituse eriala diplomi.

?Kuigi elasime linnas, möödusid mu suved Raplamaal. Just siin tekkis mul esmane huvi puutöö vastu: vanaisa Aalus Linamäe oli tuntud vankrimeister. Tema juhendamisel tegin tutvust puutööriistadega ning voolisin endale ise mänguasju,? meenutas Pihlap.

Ka muusikahuvi pärineb Raidul vanavanematelt: nii vanaema kui vanaisa olid külapillimehed, mängisid kohalikus ansamblis viiulit ning mandoliini.

?Ise olen ma veidi vaid kitarri õppinud, seda juba siis, kui ära Raplamaale kolisime,? märkis ta. ?Aga kandlemäng on mul tulnud iseenesest ? kannel, eriti väikekannel, on lihtne ja geniaalne pill ning seetõttu oli ta varemalt ka väga populaarne.?

Enne omale töökoja rajamist jõudis Pihlap töötada mitmed aastad eakamate meistrite käe all.

?Tehnikumist ma puutööoskust kaasa ei saanud, see tuli hiljem,? lausus ta. ?Kumma külas on puutööl aga pikad traditsioonid. Veel praegugi tegutseb siin saekaater ning paar puutöökoda. Ühes neist sain minagi mitu aastat aknaid, uksi, treppe ning muud tarvilikku valmistada.?

Samal ajal valmisid tal palgatöö kõrvalt esimesed omatehtud kandled. Kuni viimaks, 2001. aasta septembris avas Pihlap Vanatalu õuel Kandlekoja. ?Esimesi pille looma pani mind fanatism, vaimustus, entusiasm,? kirjeldas Pihlap. ?Mõte, et sellest võiks ka ära elada, tuli alles hiljem. Kuid ega ma siiski mingeid turu?uuringuid teinud.?

Esimene kannel valmis tal Tallinna klaverivabrikus toodetud mänguriista eeskujul. ?Muusikapedagoogi Tuule Kanni käest sain ühe vana ja katkise pilli, selle järgi tegin,? meenutas Pihlap. Edasi läks töö juba katse ja eksituse meetodil ? kirjandust, kuidas pille luua, on vähe.

Palju tänaseks erinevaid kandleid valminud on, ei oska Pihlap täpselt öelda. ?Kusagil saja ja kahesaja vahel, kes seda täpselt teab. Ühel hetkel leidsin, et see number pole mulle tähtis ning lõpetasin päevikupidamise ära.?

Kandle valmimise juures kõige ajamahukam töö ongi pillimeistri sõnul materjali hankimine ja ettevalmistus. ?Toore puiduga muudkui mängi: õuest tuppa, toast lakka ? puidu ettevalmistus võtab kaua aega.?

Seepärast hangib ta igal võimalusel vanu planke ja palke. ?Hiljuti sain Nõmmelt suure koguse 1936. aastast pärit aknalenge, mis oleks muidu äraviskamisele läinud, aga mulle on see väga vajalik materjal,? seletas Pihlap.

Et kannelt müüa, peab olema neid, kes mängida tahavad ning oskavad. ?Inimesi, kes neid ostaks, tuleb endal tekitada,? ütles Pihlap. ?Huvi tuleb äratada, tutvustada selle pilli võimalusi ? see on päris suur osa meie töös.?

Viimases on Raidule suuresti abiks muusikuharidusega ning Märjamaal pillimängu õpetav abikaasa Margit: juba kolmandat aastat toimuvad Kandlekojal koostöös Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskusega pärimuskultuuri kursused, kus õpitakse rahvapille, kaasa arvatud kannelt mängima.

Mitme fondidesse kirjutatud rahataotluse toel käis Margit tänavu oma õpilastega läbi kõik Raplamaa lasteaiad, mida kokku on 33. Juba jaanuarist ootab sama ring Rapla maakonna koole.

?Lisaks sellele, et kandlemängu tutvustasime, sai iga lasteasutus endale kingiks ühe pilli,? märkis Margit Pihlap.

Autor: Kaarel Aluoja