Pillitegemine pole meistri sõnul liinitöö

Pihlap sõnas, et vahel on nii, et oma kätevilja analüüsides ei saa öösel magadagi: aina mõtled, miks seekord kõla just selline tuli. Samas juhtub sedagi, et hommikuks on vastus mõttetöö tulemusel käes.

Tegelikult oli Rait linnapoiss ning muusiku haridust tal polegi: elas ning õppis Tallinnas, seal lõpetas 1989. aastal ka ehitus- ja mehhaanikatehnikumi, kust sai tasku tsiviilehituse eriala diplomi.

?Kuigi elasime linnas, möödusid mu suved Raplamaal. Just siin tekkis mul esmane huvi puutöö vastu: vanaisa Aalus Linamäe oli tuntud vankrimeister. Tema juhendamisel tegin tutvust puutööriistadega ning voolisin endale ise mänguasju,? meenutas Pihlap.

Ka muusikahuvi pärineb Raidul vanavanematelt: nii vanaema kui vanaisa olid külapillimehed, mängisid kohalikus ansamblis viiulit ning mandoliini.

?Ise olen ma veidi vaid kitarri õppinud, seda juba siis, kui ära Raplamaale kolisime,? märkis ta. ?Aga kandlemäng on mul tulnud iseenesest ? kannel, eriti väikekannel, on lihtne ja geniaalne pill ning seetõttu oli ta varemalt ka väga populaarne.?

Enne omale töökoja rajamist jõudis Pihlap töötada mitmed aastad eakamate meistrite käe all.

?Tehnikumist ma puutööoskust kaasa ei saanud, see tuli hiljem,? lausus ta. ?Kumma külas on puutööl aga pikad traditsioonid. Veel praegugi tegutseb siin saekaater ning paar puutöökoda. Ühes neist sain minagi mitu aastat aknaid, uksi, treppe ning muud tarvilikku valmistada.?

Samal ajal valmisid tal palgatöö kõrvalt esimesed omatehtud kandled. Kuni viimaks, 2001. aasta septembris avas Pihlap Vanatalu õuel Kandlekoja. ?Esimesi pille looma pani mind fanatism, vaimustus, entusiasm,? kirjeldas Pihlap. ?Mõte, et sellest võiks ka ära elada, tuli alles hiljem. Kuid ega ma siiski mingeid turu?uuringuid teinud.?