Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Olge reaalsed!
Pean tunnistama, et päris paljud minu sõbrad vaatavad telesarja ?Baar?. Seletamatu, kuidas see nullvahenditega tehtud dokuseep on võimeline intelligentsed inimesed tundideks arutellu haarama. Samal ajal elab kaugel-kaugel lõunamaa saarel peotäis seltskonnategelasi täiesti mahajäetuna, nii tsivilisatsiooni kui ka vaatajaskonna poolt. Põhjaliku ettevalmistuse peale oleks oodanud ka esmaklassilist teletrash-sündmust, aga võta näpust, Erich Kriegeri karismast ei aita.
Mõneti võib seda võtta kui lo-fi-mentaliteedi võidukäiku üle pillavate produktsioonikulude. Ja mõneti on samasuguseks näiteks uus Honda CR-V teleklipp. Kui kaasaegne telereklaamimaastik on oma usutavuse-püüdlustes muutunud iseenda farsiks (?Kõik, mis ma teile räägin, on puhas tõde, minu nimi on John Smith.?), siis Honda reklaam riietab idee lahti kõigist tema ekstratest ? taustamuusikast, kaadritagusest häälest, värvilisest pildikeelest ? ja jõuab nende meetoditega tõdemuseni, milleni ?päris Euroopa? reklaamikultuur ja -kliendid on juba ammu jõudnud: kõik, mida ei ole tarvis, on liigne. Seetõttu mõjub tõelise või tõsiseltvõetavana ka klipi esitatav väide ? auto stabiilsuskontroll on nii hea, et see võib vabalt ka mööda seina sõita. Reaalne ju?