Prillide hüvitamisel tuleb leida mõistlik kompromiss

Seega on pooltel võimalus valida, kas tööandja hangib sobivad abivahendid ise või teeb seda töötaja. Siinkohal on aga oluline silmas pidada, mida tähendab mõiste ?sobivad?. Kindlasti ei tähenda see üksnes andmeid, mis kajastuvad arsti kirjutatud tõendil. Kui me räägime prillidest, tuleb vaieldamatult arvestada ka esteetilise sobivusega, mistõttu on mõistetav ning üldaktsepteeritav, et töötaja valib endale prillid ise. Küsimus on aga selles, milline on hinna­klass, mille raames töötaja prilli­valik oleks mõistlik ja mille tööandja täies ulatuses kompenseerima peaks. Seetõttu lähtutakse sobivuse määratlemisel optimaalsuse printsiibist ehk teisi­sõnu: töötajal tuleks valida enesele prillid, mille maksumus on nii madal kui võimalik ja nii kõrge kui vajalik. Sellisel juhul on töötajal õigus ka tööandjalt täies ulatuses kompensatsiooni nõuda.

Ent ka siin võib tekkida probleeme. Tööandja võib määruse sõnastusele tuginedes väita, et tal lasub kohustus hankida töötajale üksnes kuvariga tööks ettenähtud prillid. Sellise stsenaariumi korral valib tööandja töötajale prillid sõltumata sellest, kas need töötajat rahuldavad või mitte ning väidab, et prillid ongi vaid kasutamiseks kuvariga töötamise ajal. Kuid küsimusele tuleb ka teisest aspektist läheneda. Nimelt ei saaks ega peaks enesest lugu­pidav tööandja hankima oma ettevõttes töötavale klienditeenindajale prille, mis on küll väga soodsad, kuid töötajale vormilt sobimatud. Ühtlasi on oluline tähele panna, et võrdselt klienditeenindajaga tuleb kohelda ka teisi töötajaid.

On tööandjaid, kes leiavad, et hankides töötajale prillid, jäävad nad faktiliselt prillide omanikuks. Määruse selline tõlgendus ei ole aga päris korrektne. Õigusakti tõlgendamisel tuleb lähtuda ka selle mõttest. Vaatamata asjaolule, et nimetatud määruses on sätestatud tööandja kohustus hankida töötajale kuvariga tööks ette­nähtud prillid, ei tähenda see otsesõnu, et tööandja võib töötajalt nõuda prillide tööandja valdusse jätmist juhul, kui töötaja lahkub töölt. Kahju hüvitamine ei tähenda mitte kahjukannataja kasutusõigust, vaid tema omandiõigust hüvitus­vahenditele.

Kui töötajal on prillide suhtes erisoove, st ta soovib kallimaid raame, kui see antud juhul vajalik ja mõistlik on, tuleb tal tööandjaga hüvituse osas jõuda kokkuleppele. Kokkuleppele jõudmine ei ole pooltele kohustuslik ehk teisisõnu, kui tööandja keeldub niisugusel juhul töötajale kompenseerimast prillide kogumaksumust, ei saa töötaja seda ka nõuda ning tal tuleb teatud osa prillide maksumusest endal tasuda.

Paljudes ettevõtetes on tööandja kehtestanud prillide hinna hüvitamiseks konstantse summa. Kui selline otsus põhineb vastastikusel kokkuleppel ning hüvitussumma on kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistlik, ei peaks töötajad töö­andjale täiendavaid pretensioone esitama.

Autor: Tiia E. Tammeleht