Hüüru veski trahteris on maitsvad ja kodused toidud

Võiks ju olla nii, et nädalalõppu planeeritakse hoopis selle järgi, millises linnalähedases restoranis seekord süüa tahetakse.

Valik on väike, uusi kohti lisandub visalt. Seepärast teeb Hüüru veski trahter juba ainuüksi oma olemasoluga rõõmu. Sealsamas on ka forellitiigid ? kes tahab, püüab oma kala ise kinni ja laseb valmis teha, laisematele (või näljasematele) on muud trahteritoidud.

Laupäevane trahteriskäik tekitas vastakaid tundeid. Heledast päikesepaistest sattusime tavalisse pubipimedusse ja ?rahvaliku? müramuusika kätte, see oleks meid ukselt peaaegu tagasi lükanud. Teisel korrusel oli muusika vaiksem, aga valgem ei olnud ? väikestel akendel olid kardinad ees, tuled pandi põlema alles tüki aja pärast, küünlaid ei olnud. Külm oli ? kogu lõunasöögi istusin kasukas.

Seni, kui toitu ootasime, oli aega uurida kalateemalist näitust: kalanahast taiesed olid nii ebaõnnestunult ja juhusliku paigutusega üles riputatud, et andis imestada.

Aga siis tulid toidud. Angerjasupp ja kreemjas forellisupp, suured portsjonid, suhteliselt ohtralt angerjatükke, puhtad maitsed, kuumad. Saime natuke sooja ja mõnus hakkas. Teiseks roaks olin ma tellinud mulgipudru sibula ja soolalihaga. Esiteks sellepärast, et seda pakutakse väga vähestes kohtades. Teiseks sellepärast, et mulgiputru teeb iga kokk ikka natuke omal moel ja ma tahtsin näha, kuidas siin Põhja-Eestis mulgi autentsusega lood on. Pudru oli suurepärane, mulgid võiksid eeskuju võtta! (Menüüs on ka mulgikapsad.) Seasisefilee tomati-porrukastmega oli tavalisem, selline lihtne ja toekas praad. Mõisaproua magusroog ahvatles huvitava koostisega ? valge ?okolaad oli segatud kohupiimaga, juures kodune vaarikamoos.

Hea söögi juurde tullakse alati, inimesi oli päris palju. Kes ootas omapüütud kala valmis saamist, kes istus niisama õllekannu taga. Oli tuldud peredega, lastega.

Teisel korrusel peeti kombekalt ühe vanaproua sünnipäeva. Igasugust lusti pakutakse lisaks: õhtuti esinevad Boris Lehtlaan, Üllar Jörberg, on küünlavalgusõhtud, Eesti Filmiarhiivist pärit kroonikafilmide õhtud. Veel ainult sisekujundaja konsultatsioon ja paar elektriradiaatorit ? ja ongi tore väljasõidukoht olemas!