Tööandjad on jätnud oma ärisaladused saatuse hoolde

Äripäeva meelest on tööandjad läinud liiale konkurentsikeelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse seadmisega töötajaile, kitsenduste tegemine töötajaile pärast töösuhte lõppu peaks olema pigem erand kui reegel.

?Konkurentsikeeld peaks puudutama ettevõtte valgekraesid, kes on kursis strateegiliste plaanide, tootearenduse, omahinna kujunemise ja müügihindadega ning kel on ülevaade klientidest,? ütleb tänases Äripäevas tekstiiliettevõtte Baltex 2000 juht Meelis Virkebau. Selles ettevõttes makstakse ka võtmetöötajaile konkurentsikeelu hüvituseks iga kuu teatud protsent palgast.

See on igati normaalne käitumine tööandja poolt. Tänasest leheloost selgub aga ka, et paljud tööandjad kohaldavad kõnealuseid kitsendusi tippjuhist lihttöötajani, sh isegi koristajaile, ning laialdaselt ka pärast töölepingu lõppemist, maksmata eritasu või hüvitist.

Kõigi töötajatega pole mõtet ?igaks juhuks? sõlmida kitsendavate tingimustega lepinguid ? kõik ei tea ettevõtte ärisaladusi. Konkurentsi saavad osutada vaid need töötajad, kes pääsevad saladustele ligi, nagu nendib õigesti ametiühingute jurist Helve Toomla. Pealegi läheks tööandjale kõigile piirangute seadmine väga kulukas, sest igaühele tuleks töölt lahkumisel maksta hüvitist või juba töötamise ajal palgale lisaks eritasu.

Eritasu maksmine annab tööandjale kindluse, et tema ärisaladused ei jõua konkurendini ? infolekke korral saab ta raha tagasi nõuda, lisaks on ette nähtud leppetrahvid lepingu rikkujale.

Töövõtjale on aga hüvitis eluliselt tähtis, sest konkurentsikeeld pärast töölepingu lõppemist tähendab töövõtjale sisuliselt lepingus määratud ajaks pealesunnitud töötust. Eesti on väike ja samal erialal jätkamiseks ongi sageli ainus võimalus end sisse seada ?vana? tööandja konkurendi juures. Teine võimalus töö leidmiseks on õppida selgeks uus amet, ent seegi nõuab aega ja ka raha. Samas ei saa keegi sundida inimest loobuma oma elukutsest.

Kui tööandja on huvitatud, et tema ärisaladus ei jõuaks konkurendini, ei ole tal teist lahendust kui kinni maksta endise töötaja vaikimine.

Üldjuhul tööandjad maksavad küll võtmeisikuile ärisaladuse hoidmise ja konkurentsi mitteosutamise eest eritasu, kuid tavatöötajaile samade kitsenduste eest mitte. Seda võivad teadlikumad töötajad hakata ära kasutama ja tööandjalt töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu tagantjärele hüvitise sisse nõuda. Näiteks võiksid seda teha füüsilisest isikust postiljonid, kellele Eesti Post eritasu ei maksa.

Veelgi enam, jättes hüvitise või eritasu kitsenduste eest töölepingus kindlaks määramata või maksmata, riskib tööandja ka ärisaladuste ilmsikstulekuga. Kuna tööandja pole seadust täpselt järginud, ei saa ta nõuda töötajalt ka saladuse pidamist. Kitsendused on sellisel juhul õigustühised. Kui läheb vaidluseks, jääb tööandja alla. Pole mõtet sel viisil riskida.

Tööandjad saavad vältida ebameeldivate olukordade tekkimist, tehes endale selgeks mõned lihtsad asjad ? keda nad näevad enda konkurentidena, millist infot peavad nad ärisaladuseks, kes töötajaist selle juurde pääsevad ja võiksid kahjustada tööandjate huve. Sellest lähtuvalt tuleks ümber vaadata ka töölepingud. Praegu on suur hulk tööandjaid jätnud oma ärisaladused tegelikult saatuse hoolde.

Autor: ÄP