Jüri Ratas • 2 august 2005

Reform, mis tuleb suuga ära teha

Pakendireformi elluviimine on rääkimise küsimus ? rääkida tuleb nii nendega, kes peaksid pakendeid koguma, kui ka nendega, kes neid kasutavad ja tagastada võiksid.

Paljud kaupmehed leidsid võimaluse põigelda kõrvale seadusesättest, mis võimaldab pandipakendi tagasivõttu korraldada müügikoha ?vahetus läheduses?. Näiteks Jüri tanklas juhendati pandipakendi tagastajat minema kaheksa kilomeetri kaugusele Mõiku.

Ometi on ka kaupmehi, kes seadusest lugu peavad. Õigemini põhimõttest, mille väljenduseks pakendiseadus on: tarbijal peab olema võimalik pakendeid, mida annab korduskasutada või ümber töödelda, keskkonnasõbralikumasse taasringlusesse suunata.

Nõukogude ühiskond oli suhteliselt pakendivaba. Leiba müüdi lahtiselt, piim oli tagastatavates pudelis, pioneerid organiseerisid võistluslikke vanapaberikorjandusi. Samas keskkonnaprobleeme laialdaselt ei teadvustatud.

Vastukaaluks oli 1990ndate aastate alguse lääneliku tarbimise õppimise ? ja ka hoogsa pakendamise aeg. Turgude avamine konkurentsile tõi tootjatele kaasa surve eristuda konkurentidest. Esmatarbekaubad on omadustelt sarnased, seega eristumise aluseks on imagoloogilised erisused, mille hulka kuulub ka pakendamine.

Jäätmemajanduse korraldus ja veel enam keskkonnakaitse tervikuna püüdis kogu 1990ndate kestel kiire arenguga sammu käia. Alati see ei õnnestunud ja kujunenud lõtk pole kellegi süü. Iga asja jaoks on oma aeg.

On naiivne loota, et tarbijad või tootjad pakendeist loobuks. Küll aga on reaalne luua infrastruktuur jäätmete keskkonnasõbralikuks käitlemiseks. Pandi­pakend, aga ka teised uuendatud pakendiseadusega tulnud meetmed ongi selle infrastruktuuri nurgakivideks. Toimima ei pane süsteemi aga mitte tema olemasolu iseenesest, vaid ühiskondliku hoiaku juurutamine, mis motiveerib teda kasutama.

Kui pakendiseadust kaks aastat tagasi Riigikogus arutati, siis tõid selle algatajad välja mitu aspekti, mille poolest uus kord kasulik on. Esiteks mainiti loodushoidu, teiseks seda, et pakendiseadus on tarbijale soodne.

Riigikogus nähti toona küll vaid seda aspekti, et tarbija, kes tagastab panditud pakendi, saab selle eest vastu reaalset raha. Tegelikult aga on tarbija kasu sügavam. Nimelt kohustub tootja korraldama pakendi õige käitluse ? kinni maksab selle aga tarbija. Pandi­pakendit tagastades saame tagasi raha, mille oleme juba kulutanud. Pakendit tagastamata jättes ning tavapärasesse prügi­ringlusse suunates aga maksame oma prügivedajale ? seega maksame topelt.

Täna on pakendikäitluse uued põhimõtted paberil olemas ning heaks kiidetud. Pealinna käsutuses on munitsipaalpolitsei, kel on võimalik seadust eiravaid ettevõtteid korrale kutsuda. On avalikkuse surve, mis nihverdamist häbistades paneb tegutsema ka Viru keskuse sarnased ümberhiilijad. Saatsime suurematele kaubanduskeskustele infokirja, kus kaugeltki mitte ründaval toonil teavitasime neid pakendiseadusest tulenevatest nõuetest. Palusime neist informeerida ka personali ja rentnikke.

Selle reformi elluviimine ongi nüüd rääkimise küsimus. Vanarahvas küll ütleb, et kes suuga teeb suure linna, see ei tee käega kärbsepesagi. Pakendireform aga tuleb just suuga ära teha.

Hetkel kuum