Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lõõmav pimedus ? 20 aastat hiljem
Möödunud laupäeval avas Viljandi Ugala oma 86. hooaja uuslavastusega ?Lõõmav pimedus?. Loo tõi lavale teatri juht Peeter Tammearu, kes samas tükis 20 aastat tagasi lavakooli üliõpilasena Kaarin Raidi lavastajakäe all peaosa lõi.
Peeter Tammearu lausus, et on seda eatut lugu juba tükk aega endaga kaasas kandnud ja otsinud võimalust see lavale tuua. Nüüd tundus aeg olevat küps, et praktilisele maailmale teiselt poolt tasakaalu anda. Lisaks on Viljandi teatris sobivalt noor trupp.
Hispaania näitekirjaniku Antonio Buero Vallejo ?Lõõmav pimedus? on lugu valguse igatsusest, ime lootusest ja silmade avamisest. Ta räägib lihtsatest asjadest, aga teeb seda kirglikult. Tegevus leiab aset pimedate koolis ja tegelasteks on noored, kes hoolimata nägemisvõime puudumisest usuvad end elavat täisverelist elu ega tunne, et oleksid millestki olulisest ilma jäetud. Nende väikesesse turvalisse maailma saabub aga noormees, kes ei lepi pimedusega ning tekkivas kirglikus vastuolus on kaalul nii ideaalid ja igatsused kui ka isiklik õnn ja armastus.
?Lähtusime pisut teist tüüpi inimestest,? võrdles Peeter Tammearu praegust lavastust 20 aasta tagusega. Pimedate koolis õppijad kuuluvad yuppie rahva sekka, on uhked selle üle, kes ja mis nad on. Kõige vähem piinab neid see, et nad pimedad on. ?Neid teemasid 20 aastat tagasi ei tuntud,? möönis lavastaja. Erinev on seegi, et vanemaid tegelasi mängivad nüüd õiges vanuses näitlejad, kes tunnetavad olukordi läbi oma elukogemuse ning see omakorda võimaldas lavastaja hinnangul veelgi kirglikumat tulemust. Lavakooli toonases diplomilavastuses olid olude sunnil kõigis rollides noored. ?Aga kindlasti midagi on eelmisest lavastusest kaasa tulnud, kas või alateadlikult,? ütles Peeter Tammearu.
Autor: Ülle Hallik