Kuuks ajaks jalgpallilainele

?Kas te räägite jalgpalli?? ? sellist pealkirja kannab täna avalöögi saav Tallinna Kunstihoone, Goethe instituudi ja Eesti Jalgpalli Liidu ühisprojekt, mis aitab kunsti, teatri, tantsu, filmi, muusika ja kirjanduse kaudu mõista jalgpalli tähendust ja rolli tänapäeva ühiskonnas.

Meilgi Eestis on jalgpallist kujunemas üks populaarsemaid spordialasid. Kui veel 1990. aastatel oli korvpall rahvusliku sportmängu sümbol, siis nüüd tuntakse jalgpallureid märksa enam ning A. Le Coq Arenal toimuvate rahvusvaheliste jalgpalli kohtumiste ajal on Tallinna tänavad täis jalgpallifänne. Mis on jalgpallis sellist, mis haarab kaasa noored ja vanad, mehed ja naised, ei tekita ka siis tõrget, kui mängupeensustest aru ei saada ? sellele küsimusele loodavad korraldajad vastuse anda.

Kujundaja Inessa Josingu loomingu tulemusena on Kunstihoone ruumid muutunud tundmatuseni ? tulemus on interaktiivne, lõbus ja sportlik.

Ligi kuu aega kestva projekti keskmes on agentuuri Magnum Photos koostatud fotonäitus ?Weltsprache Fussball ? maa­ilmakeel jalgpall?, mis käsitleb eri aegade ja kultuuride suhtumist jalgpalli. Väljapanek on Goethe instituudi panus 2006. aastal Saksamaal toimuva jalgpalli MMi kultuuriprogrammi ning seda näitust näidatakse kokku 77 maal. Lisaks saab näha eesti kunstnike töid: Jüri Ojaverilt on vaimukas ruumiinstallatsioon, nongratalased eesotsas Meeland Sepaga astuvad üles performance?iga. Väljas on ka Eesti tuntud inimeste, jalgpalli fanaatikute fotod, toimuvad sportlikud võistlused, töötoad ja arutelud, edastab projekti infojuht Reet Varblane.

VAT teater esitab Kunstihoones Kadi Tudre lavastatud noortetüki ?Kick & Rush?, mille autor on ?veitslane Andri Beyeler ning mis valiti 2002. aasta parimaks saksakeelseks noorsoonäidendiks. Lugu on Mischast ja Chrigelist, kes elavad vaid jalgpallile, kuid istuvad oma B-liigasse kuuluva klubi mängude ajal alati varumängijate pingil ning heal juhul vahetatakse nad sisse alles 85. minutil. Ometi teevad poisid iga kord korralikult soojendust ning unistavad oma tähetunnist, et olla väljakul ja lüüa otsustav värav.

Hoolimata sellest, et tegu pole staadioniga, ei jää kohaletulnutel jalgpalliheitlus nägemata, kuigi kultuuritemplile omaselt on jõukatsumine pigem vaimset kui füüsilist laadi. Kunstihoones toimub luuletajate jalgpallivõistlus või õigemini on vastastikku kultuurilehe Sirp laiendatud koosseis ja Tartu noored kirjanikud. Noored autorid Jürgen Rooste, Contra, Jaak Wimberg jt korraldavad omaloodud jalgpalliteemaliste tekstide võiduetlemise. Aset leiavad ka lauajalgpalli ja täringujalgpalli turniir, millel osalevad avaliku elu tegelased, kohalikud jalgpallistaarid, kunstiinimesed ja teadlased.

Publikul on võimalus näha ka mahukat filmipaketti ja jalgpalliteemalist tantsutükki, mille koreograafia on tudengitantsuteatrile Tee kuubis seadnud Oksana Titova.

Filmiprogramm koosneb 12 mängu- ja dokumentaalfilmist ning 44 lühifilmist. Kinobuss viib Tallinnas, Tartus ja Pärnus läbi töötoad, mille raames valminud jalgpallianimatsioone näidatakse hiljem ka Kunstihoones.

Sel pühapäeval salvestatakse ?Raadio ööülikooli? saade, kus jalgpalli üle arutavad filosoofid, sotsioloogid, psühholoogid ja ehk nii üks kui teine selles kontekstis ootamatu isik. Saade läheb eetrisse Vikerraadios ja Klassikaraadios ning seda saab kuulata ka Kunstihoones. Pühapäeval läheb eetrisse ka ETV ?Spordifookuse? erisaade Marko Kaljuveeri juhtimisel.

Ettevõtmine kestab kuni 20. novembrini, mil see kulmineerub Kunstihoones Eesti Jalgpalli Liidu hooaja piduliku lõpetamisega.

Umberto Eco: On üks asi, mida mingid üliõpilasrahutused, linnamässud või mis tahes ülemaailmsed protestiliikumised ei või endale lubada, isegi kui nad seda oluliseks peavad. Ja see on jalgpalliväljaku hõivamine pühapäeval!

Võite vallutada katedraali, ja paavst esitab protesti, mõned katoliiklased on nördinud, teisitimõtlejatest vähemik toetab, pahempoolsed võtavad tolerantse hoiaku ja traditsioonilised ilmalikud parteid tunnevad (salajas) rõõmu.

Võite vallutada ka mõne partei peakorteri, ja teised parteid, deklareerides oma solidaarsust või jättes selle deklareerimata, mõtlevad, et see oligi neile paras.

Aga kui keegi vallutaks staadioni, siis ? jättes kõrvale esimesed reaktsioonid ? ei õigustaks seda keegi: Kirik, Pahempoolsed, Parempoolsed, Riik, Kohus, Hiinameelsed, Abielulahutuse Kaitsjate Liiga ja Anarhosündikalistid oleksid kõik valmis naelutama kurjategijad häbiposti. Niisiis on olemas kollektiivse tundlikkuse hell piirkond, mida keegi ? olgu veendumusest või demagoogilistel kaalutlustel ? ei luba puudutada.