Sirje Niitra • 10. november 2005 kell 22:00

Hanne Paljak: tainas on parim lapsehoidja

Toiduajakiri on just see, mida Hanne kogu aeg teha on tahtnud. Et unistuse täitumiseni jõuda, tuli enne tükk aega tööd teha. Kuid nüüd on see valmis ? värvikirev ja klantsiv, peibutav kõigile, kes heast toidust lugu peavad.

Hanne tööl. Kui Hannega tema Süda tänava kontoris kohtume, käib seal suur sagimine, sest ajakirja esimene number on just trükikojast välja tulnud. Noor mees haarab värske üllitise paki kaenlasse, et see ootajaile viia, teleekraanilt tuttav kokk Sven Azojan ütleb nägemist ja tegevtoimetaja Liis Pajupuu astub rõõmsa näoga uksest sisse. Valitseb sama eufooriline meeleolu, mis lapse sünnile järgnevail päevil igas normaalses Eesti kodus. Ja oma neljandaks lapseks Hanne ajakirja peabki.

Mis andis kindluse sellist ajakirja teha? ?Veendumus, et me teame, kuidas seda hästi teha, ja et seda on inimestele vaja,? vastab Oma Maitse väljaandja ja peatoimetaja ühes isikus. Kindlasti tahab ta selles ajakirjas Eesti oma toitu ja kiirtoidule vastukaaluks slow food?i propageerida.

Hanne jaoks on toidutegemine ja söömine eelkõige üks suhtlemisvahend. Ise on ta armastanud süüa teha varasest lapsepõlvest peale. ?Kui minust poleks saanud toimetajat reklaamiäris, oleksin praegu kusagil kokk-kondiiter olnud,? on ta veendunud. Lastele tuleb kokkamisvahendid varakult kätte anda, arvab Hanne. Tema enda plikatirts oli kahe ja poolene, kui esimest korda tainast voolima hakkas. ?Tainas on parim lapsehoidja, see meeldib neile hirmsasti ja on käelise tegevusena ka väga arendav,? lausub ta.

Hanne kodus. Pere on Hannele alati väga tähtis olnud, kuid eriti tunnetas ta kodu toetust ajakirja tegemise ajal. Abikaasa Mart oli see, kes julgustas valitud teed lõpuni käima, lapsed aitasid õhtuti rõõmsa sagimise ja kallistustega töömured peletada. ?Asi oli tegelikult raskem, kui algul arvasin, sest aega tuli väga täpselt kodu ja töö vahel jagada,? leiab Hanne tagantjärele. ?Mingeid erilisi nippe siin ei ole, kuid püüdsin lastega olles jäägitult neile pühenduda ja tööl mitte kodustele asjadele mõelda.?

Kui Hanne ja Mart soovivad koos välja minna, leidub alati mõni sõber, kes lapsed enda hoolde võtab. Tõsi küll, treeningusse pole muidu sportlik naine viimastel kuudel jõudnud, kuid õnneks on tervis sellele tambile vastu pidanud. Kord kunstiõpinguid alustanud Hannele meeldib aeg-ajalt oma tundeid ka värvidesse panna. ?Värvil on maitse ja maitsel võib ka värv olla,? leiab ta selleski harrastuses ühiseid jooni praeguse põhitegevusega. Värvidega on Hanne tegelenud kogu elu. Reklaamialal peab ta oma suurimaks tööks Citymarketi turunduse ja reklaami tegemist.

Üle kõige hindab Hanne inimestes seda, kui nad on nemad ise, mitte ei järgi kedagi teist. Selle iseolemise pärast on ta olnud sunnitud omal ajal keskkooli vahetama ja on veel nii mõndagi konflikti sattunud. Kuid ta ei kahetse midagi, mis olnud. ?Olen liiga laisk selleks, et teeselda ja mingit rolli mängida,? lausub ta.

Hanne kodu asub Pääsküla mändide all kaunis renoveeritud majas. Sisekujunduses on märgata nii perenaise kunstnikusilma kui ka kärtsu iseloomu: tulemusena annavad kirevad värvilahendused huvitava efekti ka kalleid materjale kasutamata. Tõsi küll, tööpäeva õhtuti valitseb kõigis viies toas lõbus segadus. Moodsa köögi kaks lauda ja kapipealsed on täis kuhjatud toiduaineid ja maitseainepurke. Kohe näha, et siin peetakse söögitegemisest lugu. Reede õhtul teeb Hanne külaliste tuleku ajaks kodu korda. Külalisi käib aga noorel perekonnal sageli, sest läheduses elavad nii Hanne vend kui ka tema mehevend perega, aga ka hulk sõpru armastab neil saunas ja grillimas käia. Teadagi miks: pererahvas oskab ju nii hästi süüa teha! Ja see kehtib ka pereisa Mardi kohta. Hanne näitab isuäratavaid hoidisepurke küüslaugu ja sibulaga, mis puha Mardi enda retsepti järgi tehtud.

Seni, kuni tainas kerkib, hakib üheksa-aastane Hellery pitsakatte tarvis sinki ja küsib asjalikult. ?Emme, kas panen rosmariini ja paprikat ka?? Kui aga tainas lauale jõuab, läheb päris sebimine lahti, sest nüüd on ka varsti kolmeaastased kaksikud Marco ja Robin ninapidi juures. Hanne peab taignatüki täpselt kolmeks jagama, muidu on riid kohe majas. Rosinad on küll otsas, aga saiadele sobivad silmaks kuivatatud jõhvikad peale samahästi. Hellery teeb nina meelega jahuseks, et õige koka moodi välja näha, väikemeestel pole näidelda tarvis ? nad niigi üleni jahu ja tainaga koos.

Kui Hellery käest küsin, kas tema nii tublil emmel mõni puudus ka on, vastab tüdruk silmagi pilgutamata: ?Teeb liiga palju süüa ja tööd.? Hanne noogutab kaasa ja ütleb, et vähemalt abikaasale suutis ta selgeks teha, et mees võtaks seda üht hullumeelset aastat, nagu oleks naine kusagil välismaal õppimas.

Hanne ja lapsed. Lapsed on Hanne jaoks põhiväärtus. Ehkki temagi jaoks on ka karjäär tähtis, leiab ta, et lapsed ei pea seetõttu hiljem tulema või hoopis tulemata jääma. ?Usun, et suudan lastele olla parem ema, kui elus edasi liigun,? leiab ta. Esimene laps tuli 9 aastat tagasi ise, nagu need esimesed enamasti ikka tulevad, ja käis juba kahekuusena emaga nõupidamistel kaasas. Helleryt on kasvatatud teadmisega, et tal on oma arvamus, mida ülejäänud pereliikmed aktsepteerivad. Nelja aasta vanuselt tegi tütretirts oma esimesed pannkoogid valmis, nüüd saab juba märksa keerulisemate roogadega hakkama. Kaksikute poiste Marco ja Robini sünd oli küll üllatus, kuid ei löönud noort naist verest välja. Ehkki kõike kulus nende peale topelt, oli ka rõõm kahekordne. Kõige raskem oli poiste esimene eluaasta. Paratamatult jagus siis tütrele vähem aega ja see tekitas temas trotsi vennakeste vastu, mis õnneks küll varsti möödus. ?See oli ka hea proovikivi meie suhtele,? tõdeb Hanne. Oma 9aastast tütart ta Viru keskusse hängima ei luba ja taskuraha saab neiu 15 krooni nädalas, samas on töökasvatuse eesmärgil ette nähtud boonussüsteem, mis lisa võimaldab.

?Laps peab mõistma, et raha ei saa niisama seina sees olevast pangaautomaadist, vaid selleks, et seda sealt võtta oleks, tuleb ka midagi teha,? ütleb Hanne, kes ise väiksena suviti Lasnamäe turul koos vennaga aiasaadusi müümas käis ja niimoodi raha teenis.

Hannet peetakse üldiselt tööhulluks. Hea tuttav tippjuuksur ja modelleerija Kairi Viik nimetab teda tippnaiseks, kes suudab teha suurt äri kolme lapse kõrvalt ja ikka optimistlik olla. Hanne parimateks iseloomujoonteks peab ta uudishimu, mis teda elus edasi viib, ja abivalmidust, mis teeb temast meeldiva kaaslase kõigile sõpradele. ?Vahel ehk liiga otsekohene, mis ei pruugi kõigile meeldida,? leiab ta ka ühe negatiivse joone.

Vend Herkki Paljak iseloomustab kaks aastat vanemat õde kui hea südamega inimest. Herkki on Hanne peres sage külaline. ?Abistame teineteist alati, kui vaja,? lisab Herkki.

Suhtekorraldaja Karin Varkel võrdleb Hannet Duracelli patareiga jänesega, kes jookseb ka siis edasi, kui teised ammu väsinud. Karini sõnul tegeleb Hanne korraga saja asjaga, aga keegi pole veel teda stressis näinud. ?Vahel võib tema puhul küll ka olukorda tehtud-mõeldud ette tulla.?

Hanne ammune sõber viiulikunstnik Maano Männi ütleb, et Hanne oskab asju võtta vabalt. ?Tal on selgroog, kuid kõhus pole kahvlit! Tundub, nagu tal oleks väike sisemine antennike, mis näitab õiget suunda. Temast kiirgab inimlikku soojust.?

Sündisin 1971. aasta 23. aprillil ülitööka kunstnikust isa ja kuldpeaga raamatupidajast ema üllitusel. Nood omakorda kohtusid filmivõtetel, kus üks mängis Saksa SS-ohvitseri ja teine tema armukest. Filmist sai tõsilugu ja sündisingi mina. Lapsepõlv möödus vennaga kakeldes ja igal võimalikul ja võimatul hetkel lugedes. Kooli minnes olid lugejast tütarlapsele ?Bullerby lapsed? ja ?Pipi? pähe kulunud. Eriti jäid meelde eelmainitutes kirjeldatud koogi- ja pannkoogiküpsetamise lõigud.

Isa poolt olen pärinud kunstiande. Nimelt oli minu vaarisa puunikerdaja ning tänu oma töökatele kätele sai mõisnikult päriskoha suhteliselt lageda koha peal ja seeläbi ka perekonnanime Paljak.

Isa kasvatas meis vennaga varakult töötahet, ka seda, et ise oled oma saatuse sepp. Koolivaheajal korjasime pühapäeviti marju, porgandeid, maitserohelist ja lilli. Esmaspäeva hommikul kell 5 olime Lasnamäe turul müümiseks parimaid platse hõivamas.

Mõnda aega nuusutasin kunstiõpinguid, kuid hing ihkas midagi muud. Hoopiski Soome-Rootsi viis minu tee. Aastakese välismaal iseseisvust õppinuna, kuhu hulka kuulus ka Soome jaekaubanduses tualeti ja põranda küürimine, tulin tagasi oma kohta leidma.

Sekretäri amet ühes esimeses reklaamiettevõttes ILM. Sügav kummardus Mart Kikasele, minu esimesele ülemusele, kes minus reklaamipisiku sütitas. Edasi projektijuhiks ja siis Isetegijaks. Firmaga AD Industri. Töö, töö ja veel kord töö.

Kas see siis ongi Õnn: pere, lapsed, nauditav töö ja toredad sõbrad? Vist küll. Kuid rahulolematus tõstis juba aastaid tagasi pead. Üha enam määrab Eesti reklaamimaailmas välisinvestor-omanik asjade kulgu, agentuuride loomeinimesed jahivad Kuldset Auhinda. Mis on asjade tegelik väärtus? Kiiremini, kõrgemale, rohkem? Stopp! Sisu on oluline, inimesed meie ümber, suhted lähedastega, elust rõõmu tundmine.

Hetkel kuum