Kersti Kracht - naine, kes teab, mida tahab

Kersti Krachti terekäsi on väike, kuid kindel. Meie esimese kohtumise paik, heledates toonides Olümpia hotelli teise korruse Senso restoran, on tema valik. Ma ei tea, kas ta käib seal tihti, ent pärast pooletunnist vestlust tundub see koht väga tema moodi ? avatud, ent mitte pillavalt laialivalguv.

Minu mulje Kerstist pärineb 90ndate keskpaigast, kui ta oluliselt enam esines meedias. Aktiivne, kõikjal osalev, isegi sahmiv. Pannes ajalehtede kodulehekülgedel otsingusse tema nime, leian rohkem artikleid just 90ndatest kui sellest aastatuhandest.

Minu mulje rikub ta kohtumisel kohe. Aktiivne? Jah, kindlasti. Või kuidas teisiti iseloomustadagi naist, kes osaleb umbes 15 töötajaga ettevõtte igapäevases juhtimises, naisettevõtjate liidu ja väikeettevõtete liidu tegemistes, korraldab ja teostab eneseabi kursusi, on korteriühistu esimees, paneb samal ajal psühholoogia valdkonnas magistritööle i-le punkti ning annab sõna otseses mõttes viimast lihvi Kloogarannas asuva uue maja siseviimistlusele. Ning on sellejuures kahe lapse ema ja abikaasa. Ent sahmiv?

Kersti silmavaade on kõneldes kindel, selles peegeldub usk oma sõnadesse. Laused tema suust tulevad kiiresti ja neid on palju. Ometi on iga lause eelmise loogiline jätk, tühje sõnu ta ei loobi. ?Eesti ühiskonna viga on see, et siin õpetatakse andma teistele hinnanguid. See tekitab inimestes ärevust ja rahulolematust. Ma ei imesta, et uuringute järgi 85% Eesti inimestest on stressis,? ütleb Kersti elavalt kätega ?estikuleerides.

Krestit kuulates tundub kohati, et ta ei olegi pärit siitsamast, meie kõrvalt, tumehallides toonides Eesti maastikult, kus otsitakse paaniliselt, kuidas teisele ära teha. Kahtluste süvendamiseks räägib Kersti, et talle ei meeldi Eesti kirjandus. Ta on küll lugenud läbi enamiku n-ö kohustuslikest kirjatükkidest, ent hallus, rusutus, raskus, mis neist sageli õhkub, ei lähe kokku tema nägemusega inimese eluperspektiivist. ?Mul ei tule meelde ?Tõest ja õigusest? kohta, kus Tammsaare oleks kirjutanud, et päike paistis ja linnud laulsid,? ütleb ta.

Kersti loeb juba aastaid peamiselt populaarteaduslikke raamatuid, psühholoogia, eneseabi valdkonnast. Ka sellest, kuidas oma teadmisi teistele edasi anda. Pole siis ka imestada, et mõlemal kohtumisel Kerstiga läheb jutt kas tahtlikult või tahtmatult kiiresti Silva-meetodile. See kena naisenimega meetod on lihtsustatult öeldes õpetus sellest, kuidas positiivselt mõelda. Kuidas ennast positiivseks programmeerida, nagu ütleb TTÜ tööstuse planeerimise eriala lõpetanud Kersti.

Olles loomult skeptik igasuguste universaalsete ?imeravimite? suhtes, paneb jutt esialgu kahtlema ? kas tegu pole järjekordse moehullusega, mis lubab lahendada võluväel kõik kiirrongi tempoga liikuva tänapäevase inimese probleemid? Kuulan, jälgin Kersti silmi ja avatud käe?este ning leian ennast mõttelt, et see ei saa päris jama olla. Ma ei tea, kas tulemused on tõesti ühe päevaga näha, nagu lubab Kersti, kes teeb neid koolitusi oma hea tuttava Tarmo Sumbergi Georg Otsa Spas ja Kolme Õe hotellis. Ajulained, puhkeseisund, programmeerimine, kõlab kuidagi? liiga tõsiteaduslikult. Jah, aga vähemasti on igaühele selge see, et positiivselt mõtlemine aitab paremini elada. ?Ma teen juba aastaid vaid neid asju, mida tahan,? kinnitab Kersti. Minu skeptilisus sulab.

Muidugi ei ole Kersti üliinimene. Tema ja ta mehe Argose konsultatsioonifirma Kermon on asutatud 1991. aastal, seega vanem kui Hansapank. Kontor sarnaneb sadade teiste firmadega Eestis ? õhuline ja avatud, kunagise kurikuulsa Regati baari majas.

Kersti sinakates toonides seintega töötuba on samuti üsna tavapärane: kaasaegne kontorimööbel töölauaga. Vaatega Pirita sadamale, kus käib purjetamistrennis eelmisel kuul 17aastaseks saanud poeg Akis. Kersti on esimese kohtumise valge riietuse asendanud hästiistuva pruuni kleidiga, mille ilu toob välja kontrastne hõbedane kaelakee. Ja räägib varjamatult ka raskustest, probleemidest.

Prozac, see tuntuim depressioonitablett, reedeõhtused veinijoomised pingete maandamiseks, kirjeldab Kersti oma elu ühte etappi 90ndatel. Selleni viis toona nii tavaline ettevõtja elu ? ülipikad tööpäevad, võimatuna tundunud enda jagamine töö ja kodu vahel. Ja nagu kipub sellistel puhkudel tavaliselt minema, saabus kollaps. Kuna mõistus ei suutnud hoogu pidurdada, ütles üles keha. Kersti oli haige, raskelt, neli kuud. Sellele järgnes pärast koolipõlve taas teravalt välja löönud huvi psühholoogia vastu. Kersti ise järsku muutust rõhutada ei soovi, ehkki annan selleks suunavate küsimustega korduvalt võimalust. Küllap on muutus olnud tema jaoks nii loomulik, nii enesestmõistetav.

Täna ei joo Kersti enam tilkagi alkoholi. Minu imestunud pilgu järel ta tunnistab, et õigem oleks öelda ? ei joo joovastaval eesmärgil tilkagi alkoholi. Võib-olla vaid huvi pärast maitseb vahest mõnda veini. Ent alkoholiga päris lõpparvet Kersti teha ei kavatse. Pigem vastupidi, tal on kavas tutvust hoopis süvendada. Kersti tahab tulevikus, võib-olla doktoritööna näidata alkoholismi ja inimeste lõdvestumisvajaduse seoseid.

Kuidas on aga Kersti tervisele mõjunud muutused pärast haigust? ?Ma ei ole neli aastat haige olnud,? märgib Kersti. Ta proovib sättida oma elu nii, et saaks suvel võimalikult palju viibida linnast eemal, Lohusalu suvilas, igal nädalal vähemasti kolm-neli päeva. Ning kolm-neli korda aastas käib perega puhkamas Kanaaridel, Tenerife saarel.

Meie kohtumise lõpus näitab Kersti oma kabinetis pilte, endast, oma perest ja töökaaslastest. Räägime veel uuest majast. Vestluse hommikul on Kersti koos töömeestega paigaldanud Balteco vanni, maja on esialgselt planeeritud maksumusega võrreldes kallinenud neli korda. Kersti ei hädalda, vaid räägib ilmse rahuloluga, et maja saab detailideni selline, nagu soovitud. Millisena kujutab Kersti ette enda elu viie aasta pärast? Tahan olla hea vanaema, vastab Kersti. ?Tahan anda edasi seda, mida tean. Tahan, et lapselaps teaks, et ristikheinas paljajalu käies tuleb olla ettevaatlik, sest seal võib olla mesilasi,? ütleb Kersti. Ilusasti öeldud.

Tagurdan auto Kersti helebee?i Volvo S60 kõrvalt tänavale ja sõidan mõni minut CD-mängijat sisse lülitamata.

Silva meetod on nime saanud USA leiutaja Jose Silva (1914?1999) järgi, kes avastas pärast Teist maailmasõda, et inimesel on võimalik ise oma aju tegevust ja võnkeid mõjutama. Silva katsed olid suunatud esialgu oma lastele.

Meest huvitas, kuidas panna lapsed paremini koolis õppima, paremini probleeme ja ülesandeid lahendama. Katsetega leidis Silva harjutused, kuidas viia inimese aju alfa-sagedusele ehk inimese jaoks puhkeseisundisse, mil tegelikult on ajutegevuse efektiivsus kõige suurem.

Silva meetodi koolitused pakuvad nende läbiviijate sõnul inimestele võimalust hoida ja arendada positiivset ellusuhtumist, parandada loomingulisust, vabaneda halbadest harjumustest ja tekitada uusi, paremaid harjumisi.

Kersti on omamoodi kange, teab, mida tahab, ja teeb, mis tahab. Kõva naine, kuid vahel võib kõvadus viia ka jäärapäisuseni, nagu on täna hulk keskealisi Eesti mehi. Kersti on endiselt uudishimulik ja elujaatav.

Esimene asi, mis pähe tuleb, on, et Kerstil on julgust mitte käia ärimaailma tavaloogikat pidi. Ta püüab maailma mõista ega karda seda püüdlust ka välja näidata.