Biodiisli tootmine kujuneb suure tulevikuga äriks

ELi reglemendi kohaselt peaks aastaks 2010 olema ligi 6% Eestis põlevast kütusest biodiisel. Kuhu võiks see tehas aga tulla ja millal?

Kohti, kuhu biodiislit tootev tehas püstitada, on mitu. Kõige tuntum ning ehk ka kõige räägitum asukoht oleks Jõgeva linna serval asuv tehnopark, kus asub ka biodiisli toorainet rapsiõli pressiv Werol Tehased.

See asukoht on hea tänu infrastruktuuri olemasolule ning rapsikasvatajate lähedusele. Järgnevatel aastatel on plaan ehitada tehnoparki ka raudtee, mis annaks võimaluse suurendada võimsusi nii õli pressimisel kui ka teoreetilise biodiisli tehase töös.

Miinuseks peetakse aga kaugust sadamatest, mille kaudu saaks suurtes kogustest kütust eksportida.

Teiseks tehase asukohaks on pakutud Paldiskit. Sadam on siinkohal märksõna. Lepinguliselt 2007. aastal valmiva tehase operaatorfirma ASi Biodiesel suuromaniku Heino Haraku sõnul läheb suurem osa, lepinguliselt 50 000 tonni, toodangust ekspordiks, näiteks Saksamaale.

?Praegu selgitame välja, milline on sakslaste soovitav toodete nomenklatuur, ning alustame tehase ehitusega võimalikult kiiresti,? lisas Harak.

Paldiski kahjuks räägib see, et valmisõli tuleb hakata tooma mujalt või peab juurde ehitama oma pressimisvabriku, mille puhul tuleb raps tuua tehasesse kaugemalt.

Ka Werol Tehastel oli plaan asuda oma toorainest diislit tootma, kuid plaanid soikusid ettevõtte majandusraskuste tõttu.

Suurim küsimärk biodiisli tootmise alustamisel on aga aeg. Nii öelda ideeliselt tegeleb teemaga mitu äriühingut, kellest Biodieselil, nagu öeldud, on lepingud olemas ning plaanid hakata kütust tootma 2007. aastal. Ideena on Weroli kõrval olevat maad nuuskinud ka Atko Grupp, kellel samuti soov hakata biodiislit tootma. Lisaks on veel hulk pisemaid tegelasi, kes pigem ettevõtte transpordikulude alandamiseks oleksid valmis diislit tootma, üheks on transpordiettevõte Taisto.

Atko Grupil on käimas Kohtla-Järvel asuvas pisikeses tehases biodiisli tootmise katsetus, mille litsentseerimisel alustaks tehas tootmist. Tootmisvõimsus on 10 000 tonni biodiislit aastas, mis on mõeldud Atko Grupi bussifirmade kasutuseks. Samas on plaanid ka suuremaks tehaseks. Atko Grupi nõukogu esimees Arvo Sarapuu ütles, et neil on olemas plaan ehitada suurem tehas ning seda esmalt Weroli juurde, mille ostmine on aga kõige alus.

?Kui Werolit osta ei saa, siis on plaanis, et teeme tehase kas Mäole või mõnda sadamasse,? lisas Sarapuu.

Biodiislit hakataks tootma põhiliselt rapsist, mida järgmise aasta seisuga kasvab Eestis ligi 60 000 hektarit.

Kohalik rapsikasvatus suurenes tohutult tänu Werolile ning jätkuks tõusutrendis pärast biodiisli tootmise alustamist.

Raps on aga pirtsakas taim, mis nii öelda väsitab põllu kiiresti ning muu viljaga võrreldes kannatab üks põld vähe rapsi külvikordi. See aga muudab tuleva-aastase 60 000hektarise ala suurimaks võimalikuks, kus rapsi kasvatada.

See tähendab et mahtude suurenemisel ökokütte tootmise puhul, tuleb hakata rapsi importima.

Eesti raps on aga siiski eelisseisundis ning enamik rapsitootjaid Tartu Agrost üksikkasvatajateni on motiveeritud tootmist jätkama.

Haraku hinnangul on Eestis kõige kasumlikum põllukultuur raps ning kasvatajad teavad seda ja lähevad järjest rapsikasvatusele üle.

Perspektiiv Eestis biodiislit toota on suur, sest olemas on nii kasvav raps kui ka sellest õli pressiv võimas tehas.

Samuti annab meie geograafiline asend võimaluse suurte võimsuste saavutamisel õli muudele turgudele importida.

Biodiisel on selgelt puhtam kui fossiilsed kütused ning seda saab kasutada ilma igasuguse probleemita kõikides diiselmootorites.

On isegi tõestatud et biodiisliga töötavad mootorid paremini ja kauem. Loodussõbralikku kütust valmistatakse põhiliselt rapsiõlist, kuid biodiislit saab toota praktiliselt igast küpsetusõlist. Kuna tegemist on värskest loodusest toodetud kütusega, siis CO2 saaste atmosfääri on nullilähedane, põlemisel tekkiv gaas ei ärrita silmi ning lõhnab nagu praekartulid.

Biodiislit valmistatakse toiduõlist, peamiselt rapsiõlist. Biodiisli põlemisel tekib fossiilse kütusega võrreldes kuni 75% vähem jääkaineid, nagu õhku paisatavad süsinik monooksiidid (-50%), põlemata süsivesinikud (-93%) ja põlemata osised (-30%). Kuna biodiislis ei sisaldu väävlit, siis põlemisel ei eraldu ka mürgiseid väävliosakesi.

Ökonoomsuselt on mõlemad õlitüübid võrdsed, samas on leitud tõendeid, et tänu biodiisli paremale hõõrdumisele, kestavad mootorid kuni 30% kauem töökorras, mis on eriti oluline maanteetranspordis. Biodiislit lisatakse ka tavakütuste hulka, et parandada mootori käivitumist ning tööd.

Biodiisli puhtust kinnitab ka fakt, et sellise kütuse kasutamisel suudaksime kiirelt vähendada osooniaugu tekkimist ning vähendada 93% ulatuses heitgaasidest põhjustatud vähi ohtu.

Fossiilsete vedelkütuste tootmine hakkab jõudma tippu ning selle taustal muutub biokütuste roll üha olulisemaks. Samas on selge, et biokütused ei saa iial asendada fossiilkütuseid samas mahus, sest planeedil pole piisavalt maad üheaegseks toidu- ja kütustetootmiseks.

Biokütuste arendamine on põhjendatud, kui hinnatakse nende tootmise energeetilist efektiivsust (energiasaagist), mis näitab, mitu mahuühikut kütust toodeti ühe mahuühiku sarnase kütusega. Nafta puhul on see suhe kuni 1:10, aga biokütuste puhul võib langeda isegi alla 1:1.

Näiteks on David Pimentel Cornelli ülikoolist arvutanud välja, et maisist etanooli tootmiseks on see suhe 1:1,29. See aga tähendab, et 1 liitri bioetanooli tootmiseks kulus 1,29 liitrit võrreldavat kütust, mis muudab kogu tootmise energeetiliseks nonsensiks.

Samuti tuleks eelnevalt hinnata biokütuse tootmise keskkonnamõjusid konkreetses kontekstis, st Eesti tingimustes. Olles need tingimused täitnud ning saades tulemused, mis viitavad Eestis biokütuste tootmise majanduslikule, energeetilisele ja keskkondlikule mõttekusele, tuleks see siis sihikindlalt käima lükata.