Läänemere gaasijuhtme kõiki fakte tuleb kainelt hinnata

Neil päevil keevitatakse Venemaal esimene maapealne osa Läänemere gaasijuhtme jaoks, mis alates 2010. aastast hakkab otseteed pidi maagaasi Euroopasse toimetama. Kahjuks on see projekt tekitanud meie Poola ning Balti naabrite seas muret ja kriitikat. Mina seevastu olen veendunud: gaasijuhtme ehitus ei ole majandusstrateegilise tähtsusega mingil juhul ainult Venemaa ja Saksamaa, vaid kogu Euroopa Liidu jaoks.

Järgnevatel aastatel suureneb Euroopas drastiliselt nõudlus maagaasi järele, samal ajal omatoodang väheneb. 2015. aastani arvestame 25liikmelises Euroopa Liidus igal aastal ümmarguselt 100 mld kuupmeetri maagaasi täiendava impordivajadusega. See on rohkem kui 30 korda niisama palju kui kõigi kolme Balti riigi aastane kogutarbimine ja ligikaudu seitse korda nii palju, kui Poola tarbib aastas.

2015. aastaks ei suurene maagaasi vajadus mitmekordseks ainult Saksamaal, vaid ka Poolas ja Baltimaades. Meil tuleb niisiis leida lahendus, et oleksime suutelised täitma seetõttu tekkiva varustustühimiku ja tagama Euroopa kõigi kodanike energiaga varustamise. See on vältimatu, pidades eelkõige silmas kasvavat konkurentsi gaasiturgudel.

Äärmiselt kiiresti kasvava energiavajadusega riigid nagu Hiina, aga ka USA, soovivad importida ja hakkavad tulevikus importima gaasi Venemaalt. Meie ? ja see kehtib kõikide Euroopa Liidu riikide kohta ? peame seejuures teadma: meie kasvav maagaasi importimise vajadus tuleb katta suures osas Vene allikate abil, seda ka siis, kui samal ajal suureneb teistest riikidest imporditu osakaal.

Kindlasti tuleb maailma erinevates regioonides, nagu ka ELis, mõelda sellelegi, milline peaks tulevikus olema energiakandjate valik. Aga esmajoones on selge: lähitulevikus ei ole meil kellelgi võimalik maagaasist loobuda.

Miks ei tähenda Läänemere gaasijuhe suuremat varustuskindlust mitte ainult Saksamaa ja Lääne-Euroopa, vaid ka Poola ja Baltimaade jaoks?

Esiteks ei välistanud president Vladimir Putin septembris Berliinis kuidagi seda, et Läänemere gaasijuhtme üks haru võiks suunduda Balti riikidesse. Sel viisil saaks see regioon tervikuna kavandatavast projektist otsest kasu.

Teiseks näitavad käimasolevad vaidlused Ukraina ja Gazpromi vahel, et praeguse seisuga ei ole varustuskindlus tagatud: gaasi hindade tõstmisega täidab Venemaa rahvusvahelisi kohustusi, mis ei luba kehtestada üksikutele riikidele ?eelishindu?. Kui selle tõttu ei aktsepteerita Ukrainas gaasihindade tõstmist, ähvardab Gazprom järgmise aasta algusest otsetarned katkestada.

Ja kolmandaks tuletame meelde: pärast seda, kui Valgevene ähvardas eelmisel talvel võtta gaasi Lääne-Euroopa tarbijate jaoks ettenähtud ekspordikogustest, viis Gazpromi Valgevene tarnete katkestamine selleni, et ei olnud enam võimalik tarnida gaasi ka Poola tarbijatele. Nii muutus just Poolas tuntavaks sõltuvus transiitmaadest.

Tehniliselt on nimelt võimatu eraldada Poolasse ja Saksamaale saadetavaid tarneid Valgevenesse saadetavatest. Kui tarned ühte riiki mis tahes põhjustel katkestatakse või lõpetatakse, lõpeb ka nende riikide varustamine, kuhu tarned saabuvad sama torujuhtme kaudu. Saksamaal õnnestus möödunud talvel need lühiajaliselt ärajäänud tarned olemasolevate suurte gaasimahutite võimsuste arvel tasa teha.

Alternatiivne torujuhe, mis ei sõltu transiitriikides valitsevast olukorrast ja mis jõuab maale isegi vähem kui 100 kilomeetri kaugusel Poola piirist, on niisiis õige ja tähtis projekt, mis tähendab mitmekesistamise kaudu ka Poola jaoks suuremat varustuskindlust. Eksperdid, näiteks Poola nafta- ja gaasiinstituudi direktor Andrzej Fronski, seda ka tunnustavad.

Arvan, et praegust diskussiooni energiavarustuse mitmekesistamise, gaasimahutite võimsuste suurendamise ja oluliselt intensiivsema riikidevahelise koostöö üle tuleb kindlasti ja võimalikult asjalikult jätkata.

Mitte vähem tähtis ja õige on mõistagi see, et enne projekti käivitamist tuleb selgeks teha selle keskkonnasäästlikkus Läänemere suhtes, nagu nõudsid Läänemere-äärsete riikide keskkonnaministrid Stockholmis. See on kõigi projektis osalejate huvides ja sellekohased kriteeriumid peavad olema suutelised läbima kriitilise kontrolli.

Kui pärast Teist maailmasõda uputati Läänemerre keemiarelvad, siis tuleb see probleem samuti lahendada kõigi Läänemeremaade huve silmas pidades, koos gaasijuhtmega või ilma selleta. Kavandatav gaasijuhe pakub aga isegi võimalust selle küsimusega kiiremini ja konkreetsemalt tegelema hakata.

Mille poolt ma kõnelen, on see, et kõiki fakte tuleb kainelt hinnata, mis näitab, et see projekt on meie jaoks Euroopas erakordse majandusstrateegilise tähendusega ja tuleks seetõttu realiseerida parimal võimalikul viisil.

Autor: Wolfgang Clement