Pühajärve pubi on näinud paremaid päevi

Mina istusin nurga taga ja pärast sain ainult omaette mõtiskleda, kus minu sealihatükk vahepeal ringi rändas, et ta lauale jõudes nii jahtuda oli jõudnud. Ei tea, sest istusin kaugemas nurgas. Aga kaugema nurga valisin sellepärast, et mujal oli jälle see kõva ja kole muusika moodi lärm. Ja madalas pubiruumis kõlas see eriti pealetükkivalt. Aga õnneks pole Pühajärve pubi nii hästi tehnikaga varustatud kui enamik Tallinna pubisid ja siin on ka mõned lauad, mille juures kõlareid ei ole. Praadi oodates ja leiget valget veini juues tuletasin meie pubide lärmitaseme ja veini temperatuuri sõltuvuse seaduse: kui lärm kõrtsis kõrvadele hakkab, siis on sooja valget veini oodata.

Pühajärve pubi on tõeline rahvakoht. Tahad, tuled jood viina; tahad, heidad tukkuma. Aga on ka lapsi, kes suusatamise järel teeklaasi taga ninasid soojendavad. Ja pensionär-puhkajaid kahe protseduuri vahel ennast mahlaklaasiga kosutamas. Ja kauneid linnaneidiseid, kes enne õhtust päris-pidu sissejuhatuseks väikesed dringid võtavad. Kõige rohkem käib siin aga näljast suusarahvast - tuntavad suurtest saabastest, soojadest kampsunitest, külmast punetavatest nägudest ja heast isust. Rahul enda, pubi ja söögiga.

Minu lähinaabrid sõid liha ja jõid viina ja rääkisid rebasejahist ja sellest, kuidas Jürka Veltsi mikrobussi kaheksa tuhandega täitsa korda tegi, ja sellest, et mitu päeva järjest ikka ei jaksa juua. Ja kõva häälega, nemad on sellised ausad mehed, kellel miskit pole varjata, sellised eesti mehed. Ja kui üks sõber ära väsis, siis heitis ta diivanile tukkuma. Aga naised-lapsed olid kah lauas ja päris läbuks ei läinud. Muu jutu sees kiideti liha ja kokka: "Mehed jagavad matsu." Ainult seljanka olevat liiga hapu ja kalasuppi ei jätkunud kõigile. Aga Jürka käivat siin sageli, sest liha on alati hea. Peaaegu sama hea, nagu ta ise teeb - "tead, kaks päeva on marinaadis, siis paned sütele ja valad õlut peale."