Rauakunstnik Heigo Jelle

"Me püüame oma tudengeile põhjalikke teadmisi anda, koolitada neist kunstnikke, kes võivad hiljem ka mõne muu kunstialaga tegelda. Näiteks Heinz Valk ja Jüri Arrak on ka metallehistöö eriala lõpetanud," nendib dotsent.

Esimene tõsisem kokkupuude sepatööga toimus trammitrusti töökojas, kus Heigo Jelle aitas sellina praktikat sooritades ukrainlasel Viktor Šolomil diplomitööd teha. Tööd juhendas Heino Müller ja nii nende tutvus algas. Hiljem kauples Heigo Jelle sepa-metallikunstniku Mülleri ka oma diplomitöö juhendajaks. ERKI lõputööks tegi ta sepislühtri arheoloogiakeskusesse Rüütli 10 Tallinna vanalinnas.

Sellest ajast peale tegeleb Jelle raua taltsutamisega. Ta võib vaimustusega pikalt ja põhjalikult sepa põhilisest materjalist rääkida.

"Kui raud on külm, siis saab teda lõigata, puurida, freesida, saagida, viilida jne. Sepistamisel on raud vahepealses olekus, kristallvõre püsib koos, aga kõrge temperatuuri tõttu on ta justkui lõdvem ja seetõttu vastuvõtlikum kõiksugustele mõjutustele, ta on valmis muutuma, aga näitab ka oma iseloomu. Külma terasega võrreldes on hõõguv raud pehme, aga igaüks, kes on sepatööd proovinud, teab, et see pehmus on siiski väga suhteline. Sepp peab igal juhul pingutama, et tema tahe raua omast üle käiks," nendib Jelle.

Sepikoja sisustus ja sepatöö põhilised töövõtted on kogu rauatöötlemise ajaloo jooksul suhteliselt vähe muutunud. Näiteks vasarad ja pihid on ka väljanägemiselt peaaegu samad. Tänapäeva sepikoja tähtsamad vahendid on alasi, ääs või ahjud, vasarad, rihtplaat, alusraud, suruõhuvasar, keevitusagregaadid gaasi- ja elektrikeevitusteks, kruustangid, vee- ja õlinõud. Lisaks suur hulk väiksemaid riistu, nagu pihid, meislid, sillused, tornid ja koonused. Need on riistad, mille sepp tihti ise endale oma käe järgi teeb, jutustab Heigo Jelle.

Valgustus peab sepikojas olema piisav, aga otsene päikesevalgus või liiga tugevad lambid segavad, pigem olgu pisut hämar, sest sepp peab nägema seda valgust, mis tuleb hõõguva raua seest. Lihtsalt üks selle töö eripära on, et osa valgust tuleb materjalist, mida töödeldakse.

Küttematerjaliks oli vanasti puusüsi, aga nüüdseks on see loetelu mitmekesistunud, lisaks on tulnud vedelkütused, gaas, koks, kivisüsi ja elekter, kõige levinumaks neist kivisüsi.

Klassikalisi töövõtteid, mida sepatöö juures kasutatakse, ei ole sugugi palju, need on nagu tähestik, millest erinevaid lauseid ja sõnu kokku kirjutatakse. Tihemini korduvad võtted on pikuti ja laiuti venitamine, otsa teravaks löömine, jämendamine, augu läbiraiumine, meisliga lõhestamine, tappimine, neetimine, nurkade ja kumeruste painutamine, igaüks neist sisaldab sealjuures lõputult variatsioone. Algajale ametiõppijale on väga heaks harjutuseks naela tegemine. Kellel see kõik teise-kolmanda korraga välja tuleb, võib juba uhke olla. Sealjuures siiski ettevaatust - see töö võib hakata meeldima ja rauast võib kogunisti sõltuvusse sattuda, naljatleb sepatöösõltlane.