Proportsionaalne tulumaks, või siiski mitte?

Siiski polnud Eesti radikaalne otsus kehtestada proportsionaalne maksusüsteem esimene omalaadne. Mõned oaasid on suutnud mitte ainult ellu jääda, vaid tõestanud ka oma suuremat elujõulisust. Hongkongi proportsionaalse maksusüsteemi põhimõtted pärinevad aastast 1947, tänapäevase kuju omandas süsteem 1978 ning on aidanud muuta 6,8miljonilise elanikkonnaga riigi maailma kõige vabama majandusega süsteemiks ning suuruselt kaheksandaks väliskaubanduskäibe poolest.

Hongkongis ei maksustata dividende, kapitalitulu ega kingitusi, puudub ka käibemaks. Rakendatakse 16%-list maksumäära kasumile ja varale. 15%-line tulumaksu baasmäär pärineb aastast 1966. Seejuures sõltub maksumäär perekonnaseisust (nt 10,2% üksikule inimesele ja 0,14% abieluinimesele kahe lapse ja kahe ülalpeetava vanemaga). 70% elanikkonnast ei maksa üldse tulumaksu.

Guernsey ja Jersey on suurimad viiest Kanalisaarest. Tegemist on La Manche'i väinas Briti krooni alluvuses erirežiimi nautiva territooriumiga. Kumbki pole ELi liige. Saartel kehtib 20%-line tulumaks indiviididele ja ettevõtetele: Jersey'l 1928. ja Guernsey'l 1960. aastast. Puudub käibemaks ja maks kapitali kasvult.

Ka kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine lõi paljudele riikidele unikaalse võimaluse arengutee valikuks. Valuutakomitee ja proportsionaalne maksusüsteem olid kahtlemata ebatavalised valikud. Eesti riskis mõlemaga.

Enne Teist ilmasõda ligi 70s riigis rakendatud, ent siis unustatud valuutakomitee süsteem taasavastati 1991. aastal Argentinas. Eesti järgnes aasta hiljem. Ühtlase maksumäära idee rakendas Eesti aasta enne selle laialdasemat tutvustamist maailma avalikkuse ees USA teadlaste poolt. USA maksusüsteemi lihtsustati viimati 1986. Sestsaadik on aga niigi keerulist süsteemi veelgi segasemaks muudetud. See, mis on toimunud Ameerika maksusüsteemiga saja aasta jooksul, on õpikunäide, kuidas maksudega ringi käia ei tohiks. Kui maksusüsteemi parim omadus on stabiilsus, siis USA kõrgeima maksumäära dünaamika on järgmine: 7% (1914), 78% (1918), 23% (1930), 94% (1943), 70% (1964), 26% (1986), 40% (1992), praegu 33%.

Küsimus pole selles, et enamik arenenud riike meie ümber on lollid ja meie üksi targad. Probleem on harjumuspäraseks saanud süsteemi asendamise raskuses. Mineviku taagast vabad Baltimaad ei mõelnud kaua: 1994-1995 kehtestati ühtlane tulumaks nii Eestis (26%), Leedus (33%) kui ka Lätis (25%).

Levinumad argumendid proportsionaalse süsteemi poolt on lihtsus, odavus ja õiglus. Näiteks USAs tuleks 893 maksuformulari asemele kaks postkaardisuurust blanketti.

Samuti kulub USAs maksude ettevalmistamiseks, advokaadikuludeks, raamatupidamisele jne aastas 100 miljardit dollarit. Ühtlane maksumäär ei karista edukust ega diskrimineeri kodanikke sissetulekute alusel. Maksukoormus ei sõltu palgatavate advokaatide ja raamatupidajate ning tuttavate lobistide arvust. Erandite puudumine võtab poliitikutelt võimaluse karistada ja premeerida oma vastaseid ja soosikuid. Kasvab usaldus kodanike ja valitsuse vahel ning rahvusvaheline konkurentsivõime. 1996. aastal avaldas Illinoisi Ülikooli teadlane Gustavo Ventura artikli "Proportsionaalne maksureform: kvantitatiivne analüüs". Ta leidis, et ühtlane maksumäär stimuleerib investeeringuid ja kapitali kogunemist. Mediaanne töötundide arv kahaneb, kuid kõrgematel tuluastmetel on tulemuseks töötundide kasv. Et selle grupi töö efektiivsus on kõrgeim, siis on koguefekt positiivne. Tulude jaotuse suuremat kontsentreerumist võib lugeda negatiivseks, kuid individuaalne jõukus kasvab 2,5%-4,4%.