Kellele läheb Vabaduse väljak?

Tavainimese keeles tähendab hoonestusõigus õigust omada võõral maal ehitist. Kõnesolev juriidiline nähtus on vajalik, et teha erand põhimõttest, mille kohaselt kuulub maatükil asuv ehitis alati maatüki omanikule.

Hoonestusõigusele kohaldatakse reeglina kinnisasja sätteid. St, et juriidiliselt loetakse hoonestusõigus eraldiseisvaks kinnisasjaks, mida isik, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud (hoonestaja), saab võõrandada, pärandada ja teiste asjaõigustega koormata. Nt võib hoonestusõiguse koormata ostueesõigusega. Hoonestusõigus tähendab ühtlasi, et hoonestaja on hoonestusõiguse alusel rajatud ehitise omanik. Ehitise mõiste hõlmab üldjuhul nii hooneid (büroo- ja eluhooned) kui rajatisi (parklad, sillad, tunnelid). Seega on hoonestaja ehitise omanik nagu iga teine. Erisuseks on eelkõige see, et tema õigus on tähtajaline. Hoonestusõiguse lõppedes lõpeb ka omandiõigus ehitisele. Senikaua ei ole maaomanik ehitise omanik.

Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitise alusele maale ka maatüki osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Seega ei piirdu hoonestaja maakasutusõigus vaid otseselt ehitise all oleva maaga, vaid tuleneb pigem ehitise kokkulepitud kasutusotstarbest. Maa-aluse rajatise (parkla) puhul sõltub paljuski rajatise ehituslikest mõõtmetest ja hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe sisust, kas maaomaniku omand jääb praktikas sümboolseks või saab maaomanik maapealse osaga midagi veel peale hakata. Küsimusele, kas Tallinna linn saab Vabaduse väljakut peale hoonestusõiguse seadmist veel kuidagi kasutada, saab vastata alles hoonestusõiguse lepingu ja selles ettenähtud rajatise parameetrite alusel. Igal juhul on hoonestajal kõik kasutusõigused, mis tulenevad kokkulepitud ehitise olemusest ja funktsioonist. Tõenäoline on, et maaomaniku ja hoonestaja vahelise vaidluse korral tõlgendab kohus hoonestaja õigusi laiendavalt, seega maaomaniku kahjuks.