USA poliitika lihtsas võtmes

Kertu Ruus

Mind on alati hämmastanud, kuidas eurooplased armastavad USAs toimuva suhtes arvamust avaldada. Keegi Eestis ei võtaks sõna näiteks Kenyas toimuva kohta. Aga Ameerika? Igaüks teab, mis seal toimub ja mis valesti tehakse. Haritud inimesed - doktorikraadiga kommunismirežiimis elanud inimesed - räägivad mulle, kuidas nad vaatasid Michael Moore'i "dokumentaalfilmi" "Fahrenheit 9/11" ja teavad nüüd kogu tõde. Mõtlen siis, et ma ise alles hakkan aru saama sellest, kui vähe ma tean.

Et mõista USA poliitikas toimuvat ja kahe partei vahelisi peamisi erinevusi, olen endale asja selgeks teinud järgmiselt. USA poliitika võib laias laastus jagada kolme suurde valdkonda: välis- ja kaitsepoliitika, majandus- ja eelarvepoliitika ning moraalsed küsimused.

Väga lihtsustatult on vabariiklased välis- ja kaitsepoliitikas traditsiooniliselt olnud välispoliitikale suunatud ja ka sõjakamad: nende kaitse-eelarve on kõrgem, nad pooldavad pigem ennetavaid lööke, on ebatolerantsemad diktatuuride suhtes jne. Vähem halle tsoone ja rohkem must-valget lähenemist, võiks öelda. Majandus- ja eelarvepoliitikas pooldavad vabariiklased valitsuse väiksemat sekkumist, madalamaid makse, vaba turgu, väiksemaid riigikulusid. Demokraadid pooldavad - nagu vasakpoolsed ikka - suuremaid sotsiaalkulusid ja rohkem ümberjagamist. Moraalsetes küsimustes on vabariiklased konservatiivid: kindlad pereväärtused, religioon. Demokraadid on vabameelsemad. Neid eraldusjooni pidi pooldan kahes esimeses küsimuses üldiselt vabariiklasi ja viimases demokraate.

Reaalpoliitika on muidugi keerulisem. Iraagi sõda on olnud vabariikliku presidendi George W. Bushi suur läbikukkumine. Palju asju tehti valesti. Seda kaost, mis praegu Iraagis toimub, ette ei nähtud ja seepärast polnud ka head plaani sellega toimetulemiseks. Siiski ärritab mind, et eurooplaste jaoks on Bush juba suurem terrorist kui Hussein kunagi oligi. Kuigi ma ei pea ameeriklasi ülbeks rahvaks, arvan, et ses sõjas on USA valitsus olnud liiga kõrk nii oma liitlaste kui ka kogu olukorra suhtes.

Mis puutub majandusse, siis on see Bushi ajal tegelikult näidanud häid tulemusi. Võtame või Bushi maksukärped. Kirutakse küll, aga riigi maksutulu kerkis mullu 11,8%. Rohkem raha lastele ja haiglatele, kallid vasakpoolsed. Aga rekordiline riigieelarve puudujääk on see, mis ajab vihale ka Bushi enda toetajate leeri. Lisaks kasvanud kaitsekuludele on vabariiklased sotsiaalprogramme laiendades püüdnud end samal ajal näidata ka nõrkade ja vaeste eest hoolitsejatena.

Vabariiklaste sotsiaalne sallimatus ajab vihale ka paljud need, kes näeksid muidu heal meelel võimul konservatiive. Demokraadid aga ei jäta kasutamata ühtki juhust, et lõigata poliitilist kasu kui vähemuste ja kaitsetute eest hoolitsejad.

Kui vabariiklane peaks näiteks mainima, et üks aidsi vastu võitlev organisatsioon raha kõrvale paneb (ja õigusega), teatab demokraat, et ta vihkab homoseksuaale. Ja ongi poliitiline punkt kirjas.

Valitsemisstiil on neil aga sarnane: nii vabariiklasi kui ka demokraate on saatnud seksi- ja korruptsiooniskandaalid. Kuna praegu on võimul vabariiklased, paistab see seal paremini kätte. Ega need Clintoni sigaridki nii ammu olnud.

Nüüd on Esindajatekojas võimul demokraadid. Poliitilised skandaalid jätkuvad. Iraagi sõjale on raske raha juurde saada, aga nn positiivse Iraagi programmiga peavad demokraadid alles välja tulema. Siiani on nad vaid rääkinud, et toogu vabariiklased poisid koju, aga USA-l on liiga vähe sõdureid Iraagis. Ehk siis mänginud pettunud rahva meeltel igal võimalikul viisil. Seega jätkub ka segadus Iraagis.

Ka riigi laristamine jätkub - kui seda teevad vabariiklased, siis demokraadid sellest ometi ei loobu. Ja need muud küsimused, abordist homoabieludeni, on nagunii juba ameeriklaste hommikusöögilugemine.

USA poliitika lihtsas võtmes

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised