"Minu jaoks on väljakutse lavastada see ooper tõepäraselt, ilma ime ja haldjata - minu lavastuses toimub tegevus Tuhkatriinu unistustes. Tuhkatriinu tahab pääseda viletsast elust, paneb silmad kinni ja kujutab endale ette teistsugust, ilusat elu. Ka Rossini muusikas leidub palju viiteid sellele, et tegu on unistusega. Ooperi lõpus tuleb Tuhkatriinu tagasi tegelikkusesse," avab Dijkema.

"Tuhkatriinu" valmis pärast Rossini kuulsaima ooperi "Sevilla habemeajaja" erakordselt menukat esietendust palavikulise kiirusega - kuu aja jooksul. Esietendus toimus 25. jaanuaril 1817 Roomas Teatro Valles. Ooper sai oma sädelevate aariate, eluliste tegelaste ja vaimukate stseenidega kiiresti publiku lemmikuks üle maailma.

19. sajandi lõpul kadus "Tuhkatriinu" mõneks ajaks ooperiteatrite lavadelt, kuna lauljate seas nappis sobiva häälekooliga osatäitjaid ooperi peaossa.

Tänapäeva suurepärase koloratuurtehnikaga metsosopranid, itaallanna Cecilia Bartoli ja ameeriklanna Jennifer Larmore on nimitegelastena Rossini "Tuhkatriinu" taas ooperisõprade suursoosikute hulka tõstnud.

Estonias on üks ooperi nimiosatäitjaid Helen Lokuta, kel oli võimalus seda rolli esmakordselt teha kolm aastat tagasi, õpingute ajal Saksamaal Karlsruhe Ooperikõrgkoolis.

"See on metsodele tehniliselt üks kõige raskemaid rolle. Vokaalpartii nõuab suurt hääleulatust ja toimetulekut virtuoossete koloratuuridega. Roll on nõudlik ka muusikaliselt ja tekstiliselt, aga seda laulda on tõeline nauding - muusika on imeilus ja peaks kuulajateski hea tunde looma," ütleb Lokuta. Ta lisab, et tehniliselt on etendus keeruline, näiteks tuleb tal kamina otsas lae alla ja tagasi sõita ning samal ajal lauda.

"Kui ma ballile ilmun, pean väikesest luugist läbi pugema ja meeskoori mehed tõstavad mind nagu nukku jalgadest kaldseinale, kus pean laulma. "Tuhkatriinu" lavastus on tehniliselt efektne koomiline ooper, aga kuna ka Rossini muusika on virtuoosne ja tehniline, siis minu meelest lähevad lavastus ja muusika väga hästi kokku," leiab ta.

Helen Lokutat võlub selles rollis Tuhkatriinu olemus ja headus, tema võime unistada paremast elust ning valmidus kõigile andestada. "Minu mõte ühtib täiesti lavastaja visiooniga, et see on lihtsalt üks tänapäeva eesti tüdruku fantaasiamaailm ja unistuse lugu, mis algab ja lõpeb Mustamäe korteris aastal 2006. See on meie lavastus ja meie nägemus asjast ning minu arvates parim!"

Michiel Dijkema on teinud ka efektse lavakujunduse. Lavastaja taotlusi toetavad saksa kostüümikunstniku Claudia Dammi muinasjutulis-modernsed kostüümid.

Autor: Kersti Inno