Saddami surm ei too Iraaki kaosest välja

Kurdist kohtunik Raouf Abdel-Rahman tunnistas Saddam Husseini süüdi 148 šiiidi tapmise käsu andmises ja määras talle surmanuhtluse poomise läbi. Koos edasikaebamiste ja kinnitustega ei pruugi lõplik otsus tulla enne jaanuari keskpaika. Asi jääb venima nii või naa, sest kohe otsa algas uus protsess, millel süüdistatakse Husseini enam kui saja tuhande kurdi massimõrvas. Kui esimese protsessi surmaotsus kinnitatakse, siis teine protsess katkestatakse.

Kohe, kui kohtuotsus, millega koos kehtestati väljas liikumise keeld, välja kuulutati, algas pidu šiiitide leeris. Iraagi enamusrahvas, kes Saddam Husseini all oli palju kannatanud, paugutas püsse ja hõiskas rõõmust. Husseini ajal privileege nautinud sunniidid seevastu nimetasid Saddam Husseini surmaotsust ja teiste liidrite süüdimõistmist ebaõiglaseks ja ennustasid, et see suurendab veelgi eriusuliste kokkupõrkeid.

Plahvatused ja terroriaktid on saanud osaks Iraagi argipäevast. Nendes on iraaklasi surma saanud juba rohkem kui kogu Husseini valitsemise ajal. Terroriaktide taga on eri poolte huvid, mille vastu USA ja tema liitlaste väeüksuste ning Iraagi valitsuse tegevus on võimetu. Kahtlemata süvendab see USA ebapopulaarsust.

Sunniidid ei lepi allajäämisega ning Husseini-aegse Baathi partei ilmalikud tegelased on liitunud sunni äärmuslike usuringkondadega. Oma positsiooni taastamiseks on nad käivitanud püha sõja ameeriklaste vastu ning terroriaktid šiiitide vastu. Lööke antakse šiiitide turgudele, mošeedele, avalikele üritustele, kus on surma saanud tuhandeid inimesi.

Vastukaaluks on šiiidid loonud mitu sõjalist organisatsiooni. Tuntumad neist on Mahdi armee, mille taga on šiiitide usuliidri ja suurima parlamendifraktsiooni juht Moktada al-Sadr, ning Badri organisatsioon, mida kontrollib Islamirevolutsiooni ülemnõukogu liider Abdul Aziz al-Hakim.

USA väed on olnud Iraagis 3,5 aastat. Tuntud investori George Sorose hinnangul on USA positsioon selle sõja tõttu maailmapoliitikas tunduvalt nõrgenenud. Lahkuda ei saa USA väed Iraagist niipea, sest asjatundjate sõnul tähendaks see kindlat kodusõda. Mida kauemaks nad sinna jäävad, seda ebapopulaarsemaks muutub USA araabia maailmas. Eriti lõikab sellest kasu Iraan, kes saab aru, et USA-l ei ole jõudu teda hetkel rünnata, ning laiendab toetust Iraaki šiiitidele.

Iraak on mõjutanud ka USA sisepoliitikat. Just selle ebapopulaarsus aitas demokraadid võidule Kongressi alamkoja valimistel. Uue Kongressiga on aga president Bushil palju raskem jätkata senist Iraagi-poliitikat.

Husseini surmamõistmise otsus ei lähenda George Bushi isegi liitlastega. Kui president Bush nimetas seda tähtsaks saavutuseks vaba, õiglase ja ühtse Iraagi ühiskonna loomise teel, siis ELi riikide hinnangul ei ole surmanuhtluse täideviimisel rahu ajal mingit õigustust.

Šiiidist peaministri Nuri Kamal al-Maliki valitsus tuli võimule mais ning USA lootis, et poole aastaga suudab see olukorra stabiliseerida ja rahva toetuse võita. Nii ei ole aga läinud. Kõik süüdistavad kõiki. Sunniidid ja kurdid leiavad, et Maliki valitsus ei kaitse piisavalt nende huve. Malik väidab, et USA ei suuda tagada piisavalt julgeolekut ning lõpetada sunniitide terroriakte. Samas ei soostu ta lõpetama Mahdi armee tegevust, mida nõuab USA. Samuti on USA seisukohal, et Maliki ajal pole eriti vähenenud korruptsioon, mis vohas tema eelkäija Ibrahim al-Jaafari valitsuse ajal.

Kõige selle segaduse keskel komplitseerib Saddam Hussein olukorda nii elusa kui ka surnuna. Seni, kui ta on elus, annab ta indu sunni fanaatikutele, kes tahavad tagasi juhtpositsiooni. Kui ta on surnud, omandab ta märtri oreooli ja see nõuab kättemaksu. Siis võivad teoks saada Husseini sõnad, mis ta ütles kohtuotsuse väljakuulutamise järel: "Ma suren kartmatult ja väärikalt, olles uhke oma riigi ja rahva üle. Aga Ameerika okupandid lahkuvad siit kaotuse ja alandusega."