Et koosolemine mõnusam oleks

Kuidas külalisi vastu võtta, et keegi ei tunneks ennast üksikuna?

Ma näen kõrvalt, mis võib juhtuda inimestega, kes on kutsutud restorani õhtusöögile - kahetsusväärselt sageli kutsutakse väga palju inimesi üksi, mitte kaaslasega.

Inimesed tulevad vastuvõturuumi, seisavad, üks ühes, teine teises nurgas, tekib teatud kohmetus. Ei teata, mida teha. Võib-olla on oodata kedagi tuttavat, aga võib-olla ei olegi.

Kui tahes väike kutsutute seltskond ongi, kunagi ei tule kõik inimesed ühel ajal. Alustada oleks igal juhul vaja aperitiiviga, võib pakkuda ka väikest suupistet - siis on inimestel juba tegevust, neid ei ole jäetud hooletusse. Klaas käes on lihtsam teistega rääkima hakata.

Peremees peaks suurema seltskonna puhul tulema kümmekond minutit varem ja vaatama ettevalmistused üle. Kui ta ei saa õigeks ajaks tulla, on vaja endale asemik leida. Ja kindlasti peab peremees inimesi omavahel tutvustada. Kõige lihtsam on tulijaid sisenemisel ruumisolijatele tutvustada.

Kuidas korraldada lauas istumist? Kes kelle kõrvale istub?

Lauakaardid võivad inimesi ahistada, ma ei tea ju kõiki taustu, jätaksin mitteametlikul õhtusöögil inimestele kohtade leidmisel vaba valiku. Alati tuleb ära määrata koht, kus istub peoperemees, temast lähtuvalt asetuvad teised, inimesed oskavad siis juba ise kohti leida. Lauda istumisel tuleb peremehel inimestel silm peal hoida, kui vaja, siis neid suunata. Kui on juba kohad leitud, aga oleks vaja keegi ümber paigutada - tehke seda julgesti, väike segadus ei tee midagi.

Kui ma tean, et keegi on selles seltskonnas võõras, paluksin ma ühel inimesel tema eest hoolitseda, et ta ennast üksikuna ei tunneks.