Poliitikat teeb paks tengelpung

Peab olema pime või kurt, et uskuda meie erakondade esitatud aruandeid parteitulude kohta. Eesti parteid sarnanevad ümbrikupalga võtjatega, kes ametlikult näitavad end vaesemana, kui nad tegelikult on.

Vaadates Keskerakonna suuri valimiskulusid ja kuulates endiste Eesti Raudtee omanike süüdistusi Reformierakonna pistisenõudmise kohta, poeb hinge kahtlususs, et Eestis teeb poliitikat paks tengelpung. Me ei suuda öelda ainult, milline raha, sest parteide rahastamine on üks kõige hämaramaid valdkondi Eestis.

Poliitikute varjatud rahastamine on soodne pinnas korruptsioonile. Kui erakond on astunud libedale teele ning võtnud osa toetussummasid vastu salaja, siis on see erakond ning selle erakonna juhid kergesti mõjutavad. Nendest saavad hüpiknukud, kes ei saa enam käituda riigimehelikult.

Kuidas parteide rahastamisel kord majja saada? Üks võimalus on karmistada erakondade rahaasjade kontrollimist. Kellest saaks aga see prints, kes Okasroosikese kombel unne suikunud maksuameti, prokuratuuri ja politsei üles ärataks ning erakondade rahaasju revideerima suunaks?

Teiseks, tuleb paremini defineerida, mis on poliitikule tehtud annetus. Näiteks, kas annetus on ainult raha eraldamine või tuleb annetuseks pidada ka erakonna juhile auto muretsemist, turuhinnast odavamalt maja müümist jne.

Kolmandaks, tuleb muuta avalikuks ja läbipaistvaks mittetulundusühingute aruandlus. Praegu on võimalik peita osa rahastajaid mittetulundusühingute taha.

Neljandaks. Poliitikute ja erakondade rahastamist puudutav aruandlus tuleb muuta personaalseks. Lisaks erakondade esitatavatele aruannetele tuleb ka igalt Riigikogusse pürgivalt kandidaadilt hakata nõudma personaalset aruannet talle makstud toetussummade ja tema tehtud kulude kohta.

Viiendaks. Toimetus toetab õiguskantsler Alla Jõksi esitatud eelnõud, mis näeb ette spetsiaalse järelevalveorgani loomist. Meie arvates peaks vastav asutus koosnema eri erakondade poliitikutest. See organ hakkaks parteide aruandeid analüüsima ning tooks välja neis olevad anomaaliad. Erinevatest poliitikutest peaks see koosnema seetõttu, et nemad teavad kõige paremini, kuidas partei musta kassat luua ja töös hoida. Samuti oleks rahaasjade kontrollijateks konkureerivad poliitikud, mis tagaks, et asjad ei sumbu.

Võib ju öelda, et parteide rahastamine on habemega teema ning soov erakondade rahaasjades kord majja lüüa sarnaneb tuuleveskitega võitlemisele. Vale on aga olemasoleva olukorraga leppida.

Autor: ÄP