Vahur Kivistik • 30. jaanuar 2007 kell 22:00

Sotsmaksuga näidishukkamine

Nii nagu ühiskondliku kokkuleppe alusel õigusnormina kehtestatav reegel peaks olema täitmiseks arusaadav ja võimalik keskmisele tädi Maalile, peab maksuhalduri sõnum olema arusaadav ka keskmisele äriinimesele. Veelgi enam, lisaks keelelisele arusaadavusele eeldaks sellelt ka õigusele ja õiglusele tuginevat sisu ja loogikat Et miskit läks seekord dividendide nihu, ei näita ainult maksujuristide punased telefonid, vaid ka pressiesindajast kõrgemal seisvate ametimeeste vajadus asja klaarida. Sõna on pidanud võtma ameti kontrolliosakonna juhataja, peadirektor ja koguni minister. Üks ütles, et mitte kõiki dividende ei hakata sotsmaksustama, teine aga rahustas, et lauskontrolli ei tule. Minister andis läbi lillede mõista, et kuigi õigusriigis ministeerium ei sekku konkreetsetesse maksuasjadesse, tuleks hoogu maha võtta.

EPL 24.01.2007 artiklis, mis laviini liikuma lükkas, selgitab maksuameti pressiesindaja dividendide sotsmaksustamist nõnda: Arvesse võetakse ka seda, kas ja kui suures mahus on äriühingu omaniku aktiivne tegevus otseses seoses äriühingu kasumi tekkimisega, millist tööd omanik äriühingus teeb, kui palju talle selle eest tasu makstakse; kui palju makstakse palka sarnaste äriühingute sarnastel ametikohtadel töötavatele isikutele ja kuidas on eelnev seotud äriühingu majandusliku olukorraga. "Analüüsi ja kontrolli käigus selgitatakse välja, kas ja millises ulatuses on äriühingu omanikule makstud dividendid tegelikult tasu tehtud töö eest, mitte tulu tema investeeringutelt," ütleb ( pressiesindaja ) Liis Plakk. Analüüsile järgneb maksuameti "arve" ettevõtjale täiendava sotsiaalmaksu tasumiseks.

Toodud tsitaadist ei saanudki äriinimesed muud järeldada, kui et üldine valem dividendide sotsmaksustamiseks on valmis ja konkreetse firma puhul tuleb vormulisse vaid analüüsil põhinevad numbrid lisada. Seejärel pritsib masin arve välja. Väärib märkimist, et maksuameti arvates on töö ja investeering omaniku puhul selgelt eristatavad.

Siiski võiks kohe sissejuhatuses rõhutada, et tõenäoliselt on maksuhaldur asunud võitlema pseudoprobleemiga, sest arvestades töötasu ja dividendikroonide suhet viisteist ühele, ei saa keegi väita nagu makstaks massiliselt palka dividendides.

Erinevalt enamikest maksuseadustest on sotsiaalmaksu seadus suhteliselt lühike ja hästi loetav. Sotsiaalmaksuseaduse (SmS) N 2 loetleb üheksa positsiooni sotsmaksu objekte, sealhulgas töötajale rahas makstud palgalt, avalikule teenistujale makstud palgalt ja muudelt tasudelt ning juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena makstud tasudelt. Viimasena, mis annab võtme ka sotsiaalmaksu ideoloogia mõistmiseks, nimetab seadus muid töö tegemise eest makstavaid tasusid.

Maksuteoreetikud on ühel meelel selles, et sotsiaalmaks on solidaarsuspõhimõttel tasutav maks, mille maksmine ei sõltub sellest, kas ja millist hüve sotsiaalmaksu maksja vastu saab. Samuti pole teoorias vaidlust, et sotsiaalmaksu makstakse vaid ja ainuüksi aktiivselt tulult.

Klassikaliseks aktiivse tulu näiteks, see tähendab, ka sotsiaalmaksu objektiks, ongi töötasu. Passiivse tulu liikideks on erinevad omanikutulud, näiteks üüritulu, dividenditulu ja litsentsitasu. Viimaste hulka kuuluvad näiteks nii tasu patendiomanikule, autoriõiguse omanikule kui ka näiteks tasud intellektuaalse vara (know-how) omanikule omandi kasutamise eest.

Sotsiaalmaksu objektide hulgas SmS N 2 dividende ega muid passiivse tulu liike ei nimeta.

Maksuamet püüab nihutada aktiivse ja passiivse tulu piire.

Passiivne tulu ei tähenda seda, et isik poleks selle saavutamiseks millalgi midagi panustanud, ehkki ka selline variant pole välistatud. Aktiivne tegevus minevikus firma ülesehitamisel ning praegu varasema töö viljade nautimine dividendide väljavõtmisel ei anna alust väita, et osa dividende tuleks lugeda palgaks.

Sarnaselt ei saa ka väita, et viis aastat tagasi hinge põledes loodud laul (varasem aktiivne tegevus!) nüüd surematuks muutudes annaks alust esitustasude maksustamiseks sotsmaksuga.

Küllap on tüüpiline ka järgmine elust endast pärit näide, kus sõbrast restoranipidaja paar aastat tagasi äri alustades töötas 24 tundi päevas: oli köögis kokal abiks, pühkis treppi, kandis kelneriga koos praade lauda ja võttis kelneriga võrdset tagasihoidlikku palka. Trepipühkimise ja kartulikoorimise eest sõber endale palka ei arvestanud. Polnud ka võimalik, sest raha tuli esialgu ikka pigem sisse panna. Praegu on asi käima läinud, äri tiksub ja teenib kasumit ning sõber plaanib võtta dividende. Kokale on palgatud abiline, juurde võetud veel üks kelner ja senine kelner edutatud ülemkelneriks. Sõber käib oma restoranist läbi nüüd tavaliselt korra-kaks nädalalõpu õhtuti, soovib püsikundedele head isu, maitseb köögis praadi ja laseb leti taga vahel oma käega kliendile kraanist õlut. Palka võtab ta ikka kelneriga ühepalju. Teeb ta valesti ? Kus jookseb siin piir äriplaani, investeeringu ja töö vahel?

Jääb küsimus, kuidas maksuhaldur soovib diskonteerida minevikus panustatud ajutööd ja tasuta pühitud treppi tänase päeva kasumivoogudeks ning millise valemi alusel on see võimalik. Kuidas maksuhaldur mõõdab, milline osa kasumist tekkis täna tänu eilsetele õigetele otsustele ja heale äriplaanile? Mitu raha maksab äririsk ja kas selle kandmine kuulub investeeringu või töö hulka? Minevikus toimunud aktiivset tegevust, sõltumata sellest, kas ja kui palju selle eest palka arvutati, ei saa samastada sotsmaksuga maksustatava tänase tööga. Vastasel juhul nihutab maksuhaldur suvaliselt seniseid piire ja kohaldab meelevaldselt majandusliku sisu järgi maksustamist. Vastuseta jääb ka küsimus, miks juhul, kui seadus näeb ette võimaluse valida erinevate maksustamisrežiimide vahel, peaks isik valima talle enim koormava.

Vägisi tuleb meelde lugu, kuidas kaks tippjuhti avalikus käimlas vaidlesid, kas see, mida nad seal teevad, on vaimne või füüsiline töö. Üks arvas, et pigem ikka vaimne, sest vastasel juhul laseksid nad selle töölisel ära teha. Maksuameti lisatud püandina leiab ametkond, et olgu vaimne või füüsiline, aga sotsmaksu alla läheb ikka.

Kokkuvõtteks leian, et tegutseva omaniku puhul on piiri passiivse (investeeringu )tulu ja aktiivse (töö )tulu vahel tihti võimatu eristada. Samuti leian, et üldjuhul seda polegi vaja teha. Teades, et maksuametis töötavad sõnapidajad inimesed, pole põhjust kahelda, et näidishukkamine siiski tuleb.

Lõpetuseks tahan palavalt tänada Maksu-ja Tolliametit, et minusugustel ikka tööd ja leiba jätkub.

Hetkel kuum